Paraku ei ole kõik beebid nii rahulikud ja hea unega, kui oleme harjunud kuulma teistelt emadelt või nägema fotodelt. Osad imikuid on rahutu loomuga; nad magavad päeval ja karjuvad öösel. Olgugi, et enamasti on nutt märgiks ebamugavustundest, gaasivaludest või lähedusevajadusest, mõjub tundide kaupa röökiv titt värskele lapsevanemale otsekui etteheide, et midagi on valesti tehtud. Tekib nn surnud ring, kus lapse nutusus muudab vanemad närviliseks – ja see omakorda kandub üle pisikesele.

Tita öised söötmised, lugematud mähkmete vahetamised, rahamured, väsimus ja suhteraskused annavad kokku väga raske emotsionaalse olukorra. Äsja emaks-isaks saanu ei pruugi teada, et kuni neljanda elukuuni nutavadki beebid mitu tundi päevas.

Vaevalt otsustab mõni vanem teadlikult oma lapsele liiga teha. Kuid liigne pinge, frustratsioon ja lootusetus võivad viia ootamatu murdepunktini, kus nutvat beebit siiski lüüakse, raputatakse või tehakse muul moel haiget. Jõulise raputamise tulemusena võib laps nutu järele jätta, kuid see omakorda tähendada, et väiksekese aju on saanud kahjustada.

Tartu Ülikooli kliinikumi lasteneuroloog Inga Talvik, keda kolleegid on nimetanud raputatud laste sündroomi (RLS) uurimise pioneeriks Eestis, ütleb, et siin – nagu ka mujal maailmas – esineb mainitud probleemi keskeltläbi 27 juhtu 100 000-st alla üheaastase lapse kohta. „Arvatakse, et suremus on umbes 30%,“ jätkab dr Talvik. „Paljud terveks jäävad, pole võimalik oletada, kuna me ei tea, kui tubli oleks laps olud ilma sellise kahjustuseta.“


Traagilised tagajärjed

Raputatud laste sündroomist doktoritöö kirjutanud dr Inga Talviku sõnul ei saa üks osa raputatud lastest üldse diagnoosi, sest nad ei jõua õigel ajal arsti juurde. „RLS-i sümptomid võivad olla väga erinevad: alates vähesest oksendamisest ja uimasusest kuni teadvushäire ning krampideni,“ loetleb Talvik.

„Kui last on kergemini raputatud, on laps pärast pisut uimane, võib-olla ka oksendab, aga sellisel puhul temaga ju kohe arsti juurde ei minda. Tavaliselt lähevad need sümptomid päeva-paariga üle ja kõik oleks nagu korras. Kahjuks võivad raputamisest tingitud tervisevaevused ja muud probleemid ilmneda märksa hiljem, koguni koolieas, kui lapsel on õpiraskused või käitumishäired, millele ei leita seletust. Tagantjärele diagnoosi panna ei saa.“

Kui beebi kukub peaga vastu põrandat, on tema ajuvigastused enamasti kindlas kohas, raputamise puhul aga saab aju kahjustada tervikuna. Oma doktoritöös käsitles dr Talvik 26 raputatud lapse juhtumit. Neli neist surid ja ülejäänud 22-st on vaid kaks terved. Ülejäänutel on kergem või raskem ajukahjustus. See näitab, kuivõrd tõsine võib olla raputamise tagajärg.

Umbes pooltel juhtudel kujuneb raputamise järel püsiv nägemispuue, mis on enamasti seotud ajukahjustuse ja silma võrkkesta verevalumitega. Väga tavalised on vaimse arengu mahajäämus ja epilepsiahood.

Ära pelga abi küsida!

Lapse raputamine on tema väärkohtlemine, mida karistatakse kriminaalkorras. Dr Talvik leiab, et vanemaid informeeritakse lapse väärkohtlemise tagajärgedest suhteliselt palju, seega ei saaks öelda, et meie teadlikkus, sotsiaalsüsteem ja psühholoogiline abi ses vallas napp oleks. „Samas on juba looduse poolt ette nähtud ülesanne kaitsta oma järeltulijaid,“ paneb Talvik lapsevanematele südamele.

Psühholoogid soovitavad, et kui vanem oma lapse nuttu enam kannatada ei suuda, tasuks kontrollida, kas pisikesel on mähkmed kuivad ja kõht täis, seejärel võib ta asetada turvaliselt võrevoodisse ning minna ise kasvõi veerandtunniks õue jalutama. „Ohutum on lasta asjadel niisama olla – las laps nutab,“ leiab ka dr Talvik. „Üna närvilisemaks muutuv ema on oluliselt halvem väljavaade.“

Äsja emaks-isaks saanutel tasub alati meeles pidada, et imik ei nuta kiusu pärast, vaid annab seeläbi märku, et tal on kõht tühi, pepu märg, olemine jahe või gaasid teevad liiga. Beebi rahustamiseks võib proovida tema selga õrnalt masseerida, last kiigutada, talle laulda ja rääkida. Paljud titad rahunevad auto- või vankrisõidul.

Kui näib, et  lapse nutul on muu põhjus, tasub alati arstiga konsulteerida. Samuti ei tasu häbeneda abi küsida pere ja sõprade ringist, et väsinud ema saaks end välja magada ning lubada aega ka iseendale. Kui vaja, tuleb otsida tuge ka hingetohtrite juurest.

FAKTE:

- Enamik RLSi ohvritest, 70–80 % on poisid;
- USAs ja Inglismaal tehtud uuringute põhjal on enamik raputajatest isad-kasuisad, järgnevad lapsehoidjad ning emad;
- Enamik raputajatest on alla 25-aastased;
- TÜ lastekliinikus diagnoositi esimene RLS 1999. aastal;
- 15 % raputatud lastest sureb;
- päris terveks saab vaid 9% raputatud lastest;
- ligi 70 % juhtudest olnud viiteid sellele, et väikelaste vastane füüsiline vägivald on peres korduv, ning RLSi puhul on korduvaid juhtumeid olnud 30–35 %.

(Allikad: dr Inga Talvik, USA Florida ülikooli pediaatria prof Randell Alexander)