Lilli blogi | Miks üldse lapsi saadakse?

Vähe sellest, et ma ei tea enam ise, mis nägu või tegu ma peale kahte rasedust ja lastega kodusolemist olen, ei ole ma kodus ka tasemel.

Oleks siis, et minu enda unarusse jätmisega kaasneks teiste sellevõrra suurem heaolu – toad korras, kõige paremad kodused toidud laual, lastega muudkui üks arendavate mängude mängimine käib, Jaanus saaks rahus oma tööd teha jne, aga ei!

Rääkides enda ajast – oh, jeerum! Seda ei ole. Õigemini, tuleb väga osavalt enda vajadused mingisse olematusse aega paigutada ja siis saab hiljem järele mõeldes avastada, et aa, see oligi minu aeg.

Ühesõnaga, täna tahangi otse rääkida meie elust, sest üldiselt olen ikka rääkinud, kuidas elu on kergem kui arvasin. See on osaliselt tõsi, aga vahel on neid päevi, mil ma mõtlen...

Miks üldse lapsi saadakse?

Päriselt ka, on hetki, mil ma mõtlen, et kui see paneb põntsu tervisele (rasedus, sünnitus, unetus), töötegemisele, rahateenimisele, hobidele, huvidele, inimsuhetele, kodu puhtusele, enda puhtusele, enda välimusele jne jne, siis miks ometi on naistesse sisse kodeeritud see vastupandamatu vajadus lapsi saada?

Kõigil seda soovi ei ole, aga enamusel on, nii ka minul. Täiesti ebaloogiline! Jaa, liiki tuleb jätkata ja puha, seetõttu on see meis sees, aga noh... Vahel mõtlen, et kõik tundub ikkagi ebaloogiline. Meie päevad ja ööd on selline trall, et vähe ei ole. Selle peaaegu kolme kuu jooksul, mil Oskar on meiega siin olnud (tegelikult juba enne), on mul nii palju seinast seina emotsioone olnud, et ära väsitab ning need on sügavad emotsioonid, mitte niisama tujud.

Näiteks, paar päeva tagasi sai läbi üks madalseis, mis kestis üsna mitu päeva. Ma ei tea, vist hormoonid ja see, et “appi, ma ei jaksa, ma olen halb ema, ma ei jõua mitte midagi”. Reaalselt ma nutsin ja nutsin, et ok, ma enam ei tea ise ka, kes ma olen.

Ma olen nii õnnelik enda laste üle

Ja see ajab veel rohkem segadusse. Ma hoolin neist ülivõrdes nii palju, mis panebki süümekaid tundma - ma tundsin, et ma ei suuda nii hea ja asjalik olla, kui vaja. Ja ma tundsin eelkõige mitte just seda, et laste kasvatamine on keeruline, vaid et ma ise olen kaotsis. Ma tundsin, et vähe sellest, et ma ei tea enam ise, mis nägu või tegu ma peale kahte rasedust ja lastega kodusolemist olen, ei ole ma kodus ka tasemel. Oleks siis, et minu enda “unarusse jätmisega” kaasneks teiste sellevõrra suurem heaolu – toad korras, kõige paremad kodused toidud laual, lastega muudkui üks arendavate mängude mängimine käib, Jaanus saaks rahus oma tööd teha jne, aga ei! Kõik on ligadi-logadi. Kuidagi raisatud tunne tuli peale, mul hakkas endast hale, lastest ja Jaanusest veel rohkem.

Kui mulle enne Oskari sündi öeldi teiste väikese vanusevahega laste emade poolt, et esimene aasta on kõige keerulisem ja on tunne, et tahaks lausa ära joosta või ei tea, mida teha, siis arvasin, et jaa, olen valmis endale seda korrutama, kui on raske. Aga tegelikult olin kuidagi nii läbi, et see ei tulnud meeldegi, et aajah, nii käibki. Käib just nendel, kellel erilist abi väga mujalt saada pole. Sellest kirjutas Pere ja Kodus Merle Liivak ka, kuidas tänapäeva emadel on lastega raske, sest vanavanemaid ei ole, nad on teises linnas, käivad veel oma 15-20 aastat tööl ja kui ka on saadaval, siis nad ei oska aidata, vaid pingestavad oma õpetustega veelgi.

Igatahes, meil on täielik pusle olnud

Kes on Johaniga, kes Oskariga, millal nad magavad, üks on ühega või teisega ehk Jaanuse tööaeg kannatab. Kui olen nendega üksi, on olnud päevi, kus keegi ei maga, sest mitu tundi jutti on vastastikkust ülesäratamist – Johan hakkab magama jääma, tuleb Oskaril kisa, Oskar hakkab magama jääma, tuleb Johanil jne.

Nii et see on minule ülikurnav, sest lapsed on väsinud, mina kisa ei kannata, sest ma elan lapse kisa iga keharakuga läbi, emadesse sisse ehitatud omadus. Mu stressitase ja hormonaalsed kõikumised panevad mind üle keha higistama ja lõppude lõpuks, kui lõunaune ajast on saanud juba pime õhtu, siis loobun. Panen Johanile lohutuseks multika käima ja tunnen end saamatuna. Ja siis tuleb meelde, et ahsoo, söök on ka selle tralli jooksul tegemata jäänud – ega’s midagi, kiiruga puder (jälle!) tulele, et mingi materjal sisse sööta.

Loe ägedat pereblogi ka filtrita.wordpress.com