Ema ei mõista: miks on antidepressantide võtmine häbiasi?



Ema ei mõista: miks on antidepressantide võtmine häbiasi?
Unsplash / Asdrubal Iuna

Elu on naljakas. 20 aastat hiljem istume vanade sõpradega järve ääres ja räägime elust. Uskuge mind, 16-aastasena ei osanud keegi meist arvata, mis meid ees ootab. Mitte et me keegi kaebaks, aga kui sa oled 16-aastane, siis sa kujutad ette, et hiljemalt 25. eluaastaks on sul olemas maja, lapsed, abikaasa, koerad, kassid, autod, unistuste töö, piisavalt võimalusi reisimiseks ja elu nautimiseks ning see kestab igavesti. Keegi meist ei osanud ette arvata, et elu ei ole vaid muinasjutuline, ette tuleb ka madalseise.

Kõik me viiekesi oleme kõrgharidusega, keelteoskustega, heade töökohtadega naised. Meil on erinevad kogemused, me tuleme erinevatest kultuuridest, aga juttu ajades tuli välja, et meil kõigil oli üks asi ühine. Me kõik oleme olnud depressioonis, käinud psühholoogide juures, saanud abi antidepressantidest. Meile peale vaadates ei saaks keegi aru, et meist igaühel on oma depressiooni lugu rääkida. Kes on olnud vaimselt vägivaldses suhtes, kes on teinud läbi lahutuse, läbipõlemise, kes on kaotanud oma säästud, kes kannatab OCD all. Me kõik rääkisime oma probleemidest avameelselt, mida me oleme läbi elanud, kuidas end tundnud.

Mina olen antidepressante tarbinud nüüd üle kahe aasta. Ühel korral jätsin ma nende söömise päeva pealt järele, sest mulle tundus, et kõik on korras. Suur viga – palun ärge tehke seda kodus järgi! Ma vajusin tagasi samasse auku, vihahood vaheldusid kurbusega. Ma hakkasin uuesti antidepressante sööma. “Ära söö neid!”, “Need ei ole head!”, “Püüa maha jätta!” on mulle kordi ja kordi öeldud. See ei ole niisama lihtne. Depressioonis inimese aju keemia on teistsugune kui tervel ehk ajukeemia on paigast ära. Depressiooni, ärevushäireid ja läbipõlemist peetakse moodsa aja haiguseks ja tihti on kaks varianti – inimesed ütlevad sõnakõlksuna, et on masenduses või ei saa aru, et depressioon on tõsine haigus, millest omal jõul jagu ei saa. See on haigus nagu suhkruhaigus, kõrge vererõhk… mida iganes. Kui suhkruhaiguse või ükskõik, mis muu haigusega inimene võtab rohtusid, siis seda peetakse täiesti normaalseks. On ju nii? Keegi ei tuleks kõrge vererõhuga inimesele ütlema “Ära söö neid!”, “Need ei ole head!”, “Püüa maha jätta!”, “Sa saad hakkama!” Keegi ei vaata sulle viltu.

Loe veel

Seotud lood:

Kui sa aga tunnistad, et tarbid antidepressante, vaadatakse sulle viltu, sind peetakse hulluks. Antidepressantide söömine ja depressiooni tunnistamine ning psühholoogi juures käimine on justkui häbiasi. Seda peab kindlasti varjama või kohe kindlasti peab võimalikult kiiresti rohtudest loobuma ja omal jõul hakkama saada. Minu elus on hetkel kõik omal kohal – mul on imeline töökoht, pere, kodu, sõbrad – ma tunnen end hästi. Jah, mul on ikka veel probleeme, aga võrreldes paari aasta taguse olukorraga on mu elus stabiilsus. Ma olen püüdnud oma antidepressantide kogust vähendada, sest “kõik on ju korras ja ma pean ise hakkama saama”. Samas ma tunnen, kuidas mõni päev ärritun ja vihastan täiesti irratsionaalselt, ma ei saa oma negatiivsete tunnetega hakkama. “Aga miks sa püüad rohtude söömist järele jätta?” küsis Alexis, kes töötab meditsiiniõe ja laste tugiisikuna, olles näinud ja kogenud igasugu depressiooni vorme, teades ka ise, mida masendus- ja ärevushäired ning ravi tähendab. “Miks mitte elada täisväärtuslikumat elu tänu keemiale, kui kannatada, sest “nii on õige”?”

Aga tõepoolest. Miks? Miks on antidepressantide võtmine häbiasi?

Artikkel on blogist Estonian With a Backpack

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare