Ema pahandab | Mis koostöö? Ühel hetkel lendab kõik ikkagi vastu taevast!


Ema pahandab | Mis koostöö? Ühel hetkel lendab kõik ikkagi vastu taevast!
Foto: Unsplash

Olin last esimest korda elus lastehoidu viimas ning konsulteerisin oma sotsiaalpedagoogist õega, mis oleks kõige targem tegu. Muud ta mulle toona ei raiunud kui „koostöö ja veelkord koostöö". Ema peab saama usaldada lasteaia pedagooge ning muud personali, sest anname ju lasteaeda kõige kallima inimese oma südames.

Seega ma olen juhindunud kogu aeg põhimõttest: räägi inimestega, küsi ja tunne huvi ja paku lahendusi või otsi abi. Olen emana võtnud kuulda lasteaia pedagoogide soovitusi ja vahel ka ise tulnud mõne ettepanekuga lagedale. Seda enam ehmatas mind see kui ühel hetkel kõik vastu taevast lendas.

Mitu nädalat jutti ei ole ma muud kuulnud kui seda, et mu laps on üdini halb. Üks kohutav nelja-aastane. Ei kuula sõna, ei maga, ei püsi paigal, on vaid mõned näited sellest nimekirjast, millega mind õpetajad iga päeva lõpus viimaseid nädalaid kostitanud on. 100 negatiivse sõna sisse on vahel eksinud kaks positiivset sõna, mõnikord kolm — nendel päevadel, kui laps maganud on.

Novembri viimane nädal möödus mul kui udus: nutetud sai patja, mehe käte vahel ning ka suvalistel hetkedel, sest lasteaia õpetaja rääkis, et ilmselgelt on mu lapsel erivajadus — puudu on vaid diagnoos. Tuleb laps kohe kindlasti viia erilasteaeda ning kõige parem oleks kui kohe poolest päevast ta koju ära viiksin. Turja hüppas ka abipersonal, kelle käest sain vastu pead, et tema pidi oma töö ajal istuma minu lapse voodi kõrval, et too magaks mõne tunni või püsiks voodis. Seega hakkasin asju ajama: ajad kirja psühholoogi, neuroloogi, psühhiaatri ja kõikide muude spetsialistide juurde, kuhu vähegi soovitati sõpruskonnas ajad panna.

Seotud lood:

Esimene psühholoog oli erakohas töötav isik, kelle juurde oli võimalik väga kiirelt aega saada. Viisin lapse sinna kohale, rääkisin talle kõik südamest ära ning ta ei vaevunud lapsega suurt suhtlemagi. Küsis minu käest, kas mu laps on intellektipuudega, nagu oleksin mina õige isik oma lapsele diagnoosi panema. Kui ma aga tõin näiteid lapse oskustest ja sooritustest, kostis too psühholoog, et ilma diagnoosita tema last vastu võtta ei saa ja saatis meid minema. Mida siis sellest õppisin? Mitte midagi. Ausalt, tund aega elust kaotatud ja targemaks ei saanud. Vestlesin temaga ise, kuigi eesmärk oli ju lapsele abi saada. Lapsest välja ei tehtud ning diagnoosi ma ise panna ei suuda.

Loe veel

Mingil hetkel tundus, et kõik töötab minu vastu ja mitte keegi ei tööta koos minuga selle nimel, et lapsel parem hakkaks või abi saaks. Lasteaias pedagoogid muudkui suruvad peale, et laps minema viia ja psühholoog surub peale, et ruttu diagnoos lapsele panna, sest alles siis saab tema oma tööd tegema hakata. Nõu või tuge ei anna keegi. Ega jäänud siis muud üle, kui minna kraapima perearsti ukse taha ja paluda, et saaksin saatekirja kliinilise psühholoogi juurde. Ausalt, need järjekorrad on meeletud. Paned detsembris aja ning saad jaole enne suve. Seega - olen helistanud iga päev 2x ning uurinud, et ega ei ole aega vabanenud ning minu õnneks oli. Pakkisin lapse kokku ja läksime kohale.

Minu jutt kuulati ära ja järgmisena laoti lauale virn raamatuid ning vidinaid ja paluti mul istet võtta toa nurka. Psühholoog hakkas lapsega teste tegema, et vaadata mis saab edasi.

Praegu oleme siis omadega just siinmaal ja eks ma jagan peagi selle loo sündmuste käiku ka edasi.

Minu nimi on Triin (33): olen ema, abikaasa ja täiskohaga kontoritöötaja. Meie pisikesse perre kuuluvad Mees (33) ja Piiga (4a).