Humoorikas ülevaade sellest, milline näeb tegelikult välja elu kahe väikese lapsega


Humoorikas ülevaade sellest, milline näeb tegelikult välja elu kahe väikese lapsega
Unsplash / Jelleke Vanooteghem

Ma olen aru saanud, et paljudel inimestel, ka osal lapsevanematest, ei ole ettekujutust sellest, milline näeb välja elu kahe nii väikese vanusevahega lapsega, seejuures omamata lähedaste sugulaste või lapsehoidjate tuge. Meie Jaanusega leiame end väga tihti olukorrast, kus peame selgitama, miks me ühte või teist asja teha ega kuskile minna ei saa või peame midagi pikemalt kaaluma ja planeerima. Me oleme seda nii palju pidanud selgitama, tundes samas hinnangute andmist, et “saaks küll, kui tahaks jne”, et tegelikult on kohati juba piinlik, aga tõsi – kui ise selles olukorras ei ole, siis teistel ongi raske kõrvalt hinnata.

Mina ei teadnud ka enne lapsi mitte midagi. Õigemini, arvasin, et teadsin kõike, olin teoorias väga tugev, kuidas peaks last õpetama või elu korraldama ning aega jagama. Ma olin, päris siiralt, täiesti pime ses osas ja arvasin, et kõik on korraldamise küsimus ning kui asjad on ligadi-logadi, siis vanemad on saamatud. Ma ei sallinud selliseid saamatuid hädasid silma otsas ka.

Nüüd ma tean, et saamatuse või hädaga pole siin mingit pistmist ja “saaks küll, kui tahaks”-jutule võib vast vastata nii, et hetkel pole tähtsamat “saamist ja tahtmist”, kui on meie lapsed. Ilmselgelt on see prioriteet. See postitus ei ole kurtmine ega hädaldamine, vaid lihtsalt pilguheit meie igapäevasesse ellu.

Seotud lood:

Kuna selgitamist ja ebamugavaid vestlusi on meil juba piisavalt olnud, siis mõtlesingi, et panen mingi punktirea kirja, millised nn raskused kahe väikese vanusevahega lapsega ette tulevad – võib-olla mõni, kes selles olukorras ei ole, saab asjast veidikenegi aimu ega mõista lapsevanemaid kohe hukka, kui nad jälle millestki osa võtta ei saa või 20 minuti hilinemisega, kortsus riietega, kuskile kohale ilmuvad.

Loe veel

Koos ühes kohas püsimine, tore tegevus või söömine ei ole võimalik. Kui keegi tahab meid perega kutsuda “mõnusalt” aega veetma, korraks “vabalt võtma” ja vaheldust saama, siis arvestage: meil mõlemal Jaanusega on lastega käed täis. Kui saame nad kuskile lastetooli panna, siis sellega asi ei piirdu, sekundiga on olukord muutunud – Johan on selleks liiga suur ja vali, ta tahaks KOGU AEG ringi joosta ja asju uurida. Oskar on beebi, tüdineb ära, tema tahab koguaeg minu sülle või seda, et temaga ringi jalutatakse. Nii, et kui keegi tahab meiega koos kuskile välja või sööma minna, siis arvestage sellega, et sellisel juhul võiks laste vaatamisest saada kõikide koostöö. Vastasel juhul on nii: üldiselt meid ennast tegelikult lauas ei ole, rääkida meiega ei saa. Enamasti on nii, et ma küll näen inimesi, oleme tundide kaupa kuskil, aga konkreetselt vestelda ei ole saanudki. Mingi märksõna ja jälle jooksen. Õhtud lõppevad tavaliselt selliselt, et oleme mõlemad Jaanusega näljased ja väsinud (sest süüa ei saanud) ja lisaks parajalt stressis. Järgmisel päeval, muide, on tunne nagu oleks lahingust tulnud – eriti väsinud, oimetu olemine.

Telefonikõned on out – telefoniga ei ole võimalik rääkida, sest kui lapsed ei maga, on kisa, tegelemist, jälgimist nii palju, et pooltel kordadel ei tea, kus mu telefon üldse ongi. Ja kui nad magavad, siis minu pärast surisegu või vilkugu see telefon kuskil nurgas, ma ei vasta, ei räägi, ei reageeri. See, kui üks kahest magab või veel parem, mõlemad magavad, on hetkel selline luksus, et ei tasu riske võtta. Ja kui ma vastan telefonile või lausa ise helistan, siis olete sattunud harukordsele kullasoonele.

Kindel kellaaeg on alati -ish ehk mingi aja paiku – ma ei kuritarvita seda, et mul on kaks last ja võime hilineda või end oodata lasta, pigem üritan kõigest väest, tohutute ettevalmistustega jõuda õigeks ajaks. Kaks väikest last ei ole mingi naljaasi – ootamatud olukorrad tulevad sekundiga ja sellelaadsed, mida ei oska mitte iial ette planeerida, ka siis, kui niigi oleme palju varuaega sisse planeerinud. Asjade pakkimine, kui üks pea kahene neid laiali veab, kuigi paneme omameelest väga osavalt kättesaamatusse kohta, on üleüldse omaette teema. Kuskile minek või sättimine on üks suur kadalipp. Vahel läheb päris sujuvalt ja ise ka imestame, et oh, täitsa hästi läheb, vist hakkab juba lastega kergem ja ise oleme tegijad ja … Vahel on uksest välja saamine paras draama ja pisarad. Ja kui siis läbi raskuste kunagi kohale jõuame ja keegi vangutab kellaaja osas pead, siis oleme mõlemad seda meelt, et need keegi’d võivad üksi edasi vangutada – me läksime läbi tulest ja veest, et sinna minna. Muidugi, mõistlikud ning inimlikud inimesed ei vanguta pead, vaid teavad, et selline draama ja stress, nagu kahe väikesega välja minemine võib vahel olla, võtab viimsegi energia. Isegi naeratust on raske näole saada. Nii, et vangutuse asemel võiks väikeste lastega peresid tervitada rõõmsalt ja südamlikult ning öelda, kui tore, et te kõik siin olete!

Vestlused on igavad – meie pead on täis igasuguseid laste- ja ellujäämise asju. Minul eriti – ma olen pea kolm aastat lastenduses sees olnud, mingit muud elu ei teagi. Ma ei oska mitte millestki rääkida, nii väga kui ka ei tahaks. Teine asi on see, et ma olen enamasti nii väsinud, et ma ei jaksa millestki huvitudagi, ajan sõnad sassi, mõttelõng kaob, kui keegi midagi räägib, avastan, end mõtlemast, et huvitav, kas Johani arstiaeg oli 7. või 9. kuupäeval? Kas ta piisavalt joonud on täna? Mida ta üldse sõi? Kas Oskarit peaks kuskile toitma minema? Kas pliit sai üldse välja? Mingid sellised ketramised enda peas. Ja ei suuda jälgida mitte midagi, sest koguaeg mingi instinkt paneb lastele mõtlema, et ega ma midagi nendega seoses ära ei unusta. See on paljudel emadel nii ja juba rasedana. Mul oli sama – juba unes näed, kuidas unustad lapsi kuskile, jätad nälga, keegi varastab – kohutav vangistus on see lapsevanema vastutus ja armastus. Jaanusel on veel see, et tööd, tähtajad, klientidega kohtumised on lisaks. Nii, et ka temalt ei tasu mõistlikku juttu oodata

Mäluga on halvasti – seda teeb multitasking. Elu kahe väikesega, millele lisaks on ju kõik muu ka – töö, kodu, erinevad kohtumised, arstid, asjaajamised jne on paras pusle ja žongleerimine – nagu eelmises punktis ütlesin, pea ei puhka. Seetõttu on mäluga halvasti, sest infot, mida peab nüüd ja kohe tegema ning haldama, on hiiglaslikes kogustes. Nii, et kirjutised, meilid, märkmed on meie parimad sõbrad – iga väike asi tuleb kohe kirja panna või muidu on halvasti. Pole mõtet “räägime otse, saab kiiremini” asja edendada. Ei saa kiiremini, sest hetkel ei saa me seda garanteerida, et räägitu umbes 5 minuti pärast meeleski on, nii, et jama lugu, aga igal juhul on kirjutamine palju tõhusam.

Lastevaba aeg on ulme: kummalgi on alati üks kahest lapsest või mõlemad, aga seda viimast äärmisel vajadusel (töö, mingi asjaajamine, arst jne). Üksi kahega on raske ja meie Jaanusega teeme koostööd nii palju, kui saame, et koormused veidi võrdsemalt jaguneksid. See, kui, näiteks, Jaanus annab mulle n-ö puhkust, ei tähenda see enam lastevaba aega, vaid seda, et ta võtab Johaniga midagi ette ja mina saan “hinge tõmmata” olles ainult Oskariga. Meil ei ole vanavanemaid abis ega palju toredaid sugulasi, kes saaksid lapsi hoida, niisiis, oleme Jaanusega algusest peale ainult kahekesi aega jaganud. Kahe lapsega on väga raske üksi pikemalt toimetada, üldse ei ilusta, ja eriti veel siis, kui üks on rinnalaps.

Lapsehoidjaid ei leia. See väide väärib enda punkti. Kahele nii väikesele ühte lapsehoidjat, kes oleks usaldusväärne ja võimekas, naljalt ei leia. Minu süda ei ole rahul, kui peaks keegi suhteliselt võõras lapsehoidja tulema ja neid mõlemaid kantseldama, ma ei suudaks üldse olla. Oskaril on selline periood või on lihtsalt loomus olla väga minus kinni, nii et kui Oskar vajab korralikku lohutamist, Johan üliaktiivset tegelemist ja jälgimist, siis ei saa ma lapsehoidjatesse kergekäeliselt suhtuda. Samuti ei ole meie need “kord peab majas olema” inimesed või sellised, kes keelaksid last, et endal lihtsam või mugavam oleks. Me tahame lastega maksimaalselt tegeleda, nende uudishimu rahuldada, lasta kõike avastada, ka seda, mis juhtub, kui teatud asju teha, las nad kogevad, arenevad ja tunnevad õhinat nende asjade osas! Absoluutselt ei sobi meile laste kallal kallal õiendamine, suvaliselt keelamine ja laste stressi ajamine. Me ei ole väga palju mõttekaaslasi selles osas leidnud (kui Isabelle Filliozat* välja arvata), nii et ma ei usalda oma lapsi kellegi sellise hoolde, kes ainult vaataks, et võimalikult mugavalt ja “kasvatuslikult” aeg mööda saata. Seega, võib öelda, et lapsehoidjaid ei leia.

* raamatu “Minu mõistus on otsas!” autor. See raamat võiks olla kohustuslik kirjandus kõikidele inimestele, kes lastega kokku puutuvad.

Hommikust õhtuni oleme hõivatud – ei ole hetke, mil meil ei ole midagi teha või tekib mingi “vaba auk”. Seda ei teki, nii, et kui keegi soovib, et teeksime midagi, kui “vaba auk tekib”, siis arvestage, et jääb tegemata. Pigem, kui vaja, siis korraldame ja planeerime kõike aegsasti, et saaksime kõikvõimalikud muud toimetused selle ümber sättida, ka öötundidele, aga “lahjemat” aega ei ole võimalik ootama jääda. Koguaeg ongi tegemist, koguaeg on kiire ja see, kui mul on näiliselt vaba hetk, siis see on mingi olulise asja arvelt, mida ma teen tõenäoliselt öösel. Sest kõik muud hetked on lastega hõivatud ja see ei ole liialdus, saamatus, hädaldamine või mõni muu põnev sõna, see on lihtsalt hetkel meie elu.
Kõik päevad ei ole nii “keerulised” ka, aga see võib olla sellest, et me lihtsalt oleme oma eluviisiga juba harjunud – meie jaoks laste kisa, mingite asjade loopimine, röökimine ja möllamine ei ole mingi asi, mida kuidagi eriliselt ära märkida. Ma olen avalikes kohtades toimuvate “tantrumi“-pilkudele täiesti immuunne. Ausalt öeldes, me oleme õppinud seda “kammaijaad” isegi nautima, sest meid toetab fakt, et oleme enda laste järele hullud. Siis lihtsalt ei ole võimalik seda segadust vihata.

Niisiis, nüüd te teate, et suhtlemine on raskendatud, isegi “mom friend”-e ma tekitada ei saa, sest ma olen nii ebaviisakas ega ei vasta ühelegi kirjale normaalsel ajal (loe: ööseks pea tühi ja ei ole aimugi, kuidas vastata või millal võiks kokku saada, kuigi ma ju nii väga tahaksin suhelda).

Ja ega ma, kusjuures, ei põe ka, et meil selline “titeelu” on – aeg läheb nii ruttu ja kohe kindlasti hakkan ma hetkel käimasolevat aega igatsema. Las ollagi siis praegu see meie “kammaijaa”.

Lilli blogi leiad aadressilt filtritablogi.com!

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare