Isa blogi: Esileedile oleks väga oluline, et ma käiks iga päev duši all, soovitavalt kord tunnis - nii on tal lihtsam mind armastada

 (2)

Isa blogi: Esileedile oleks väga oluline, et ma käiks iga päev duši all, soovitavalt kord tunnis - nii on tal lihtsam mind armastada
Veidi must HenryErakogu

Palusin Esileedil kirjeldada enda tüüpilist kaksikuid kandva raseda hommikut, sest midagi on tema juures hoopis teistsugust ja siin ei ole tegemist vaid suure kõhuga. Tema süütenöör ei ole lühem kui tavaliselt, vaid seda ei olegi, ta ohkab palju ja veedab uskumatult palju aega rääkides mulle asjadest, mida ma pean järgmiseks korraks meeles pidama (loe: tänitab). Küsisingi paaril hommikul iga mingi aja tagant, kuidas ta ennast tunneb ja mis mõtted tema peas keerlevad ning panime need koos siia kirja.

Kell viis hommikul. Tunnen tugevat lööki alakõhus. Teine veel. Oh jah, kaksikud lahendavad vist mingit erimeelsust. Võiksid seda siiski vaiksemalt teha, sest kell viis hommikul ei ole õige aeg mitte millekski. Peale magamise. Panen silmad kinni, kui kuulen kõrvalt voodist kaeblikku nutuhäält. Noorsand ei maga siiani eriti hästi. Paar korda öö jooksul ta siiski jätkuvalt virgub. Kohendan ta tekki, panen enda käe ta põsele ning ta uinub hetkega.

Kell kaheksa kolmkümmend. „Pa-pa-pa-pa-pa-pa“. Noorsand on ärganud ja seletab vaikselt enda voodis, käed lae poole välja sirutatud. Ta on ikka nii armas kui ta ärkab, sest ta hakkab kohe otsima füüsilist kontakti. Vinnab enda voodist minu juurde, paneb enda põse mu õlale, tõmbab enda väikese tekikese peale ja jääb mu kätt silitama. Hommikuti on see nii armas. Ometi, kui ta seda öösiti teeb, ajab see mind hulluks. Ei ole eriti harv, kui ta öösel näiteks kell kolm ärkab ja jääb mu kätt silitama. See võib vahel kesta mitu tundi, kuni ma lõpuks ta kaissu võtan ja ta magama sunnin. Tal on vahel kombeks öösiti ikka paar tundi üleval olla.

Seotud lood:

Kell üheksa. Aitab! Aeg tõusta. Vaikselt-vaikselt saan end voodist üles. Kõik lihased on kanged, sest rasedana ei sobi päris iga poos magamiseks. Lugesin just foorumist, et üks rase suutis kaheksanda kuuni kõhuli magada. Mul on hea meel, kui ma kaheksandal kuul püsti saan, kui nii edasi läheb.

Loe veel

Kell kümme. Nii, kõht täis ja Noorsandil ka. Ma vähemasti loodan, sest lauaalust puhastades tekib mul vahel kahtlus, et kas tal midagi suhu ka jõudis. Enam ta ei lepi söötmisega, vaid tal peab endal lusikas käes olema, millega ta endale putru krae vahele kühveldab. Kuidas me kolme lapsega hakkama saame? Tunnen, kuidas ebamugav ärevus sisse poeb. Saadan Henry, kes mu selja taga itsitab mu kükitamise püüde üle, Noorsandi söögist puhtaks pesema, sest poiss on oma näo ja käed nii kokku plätserdanud, et ma ei ole kindel kumb on kukal, kumb nägu.

Kell üksteist. Tuleks Noorsandiga jalutama minna. Vaikselt ajan end diivanilt püsti. See ei ole enam eriti kerge, sest midagi on justkui puusas kogu aeg paigast ära. Iga kiirem liigutus saadab kogu keha läbiva valusööstu. See külaring, mis meil siin alevikus on, on umbes-täpselt 500 meetrit. Lühike maa, kuid mitte minule. Seon endale bandaaži ümber, sätin Noorsandi kolmerattalise peale ja lähme ringile. Ta võiks juba ise väntama hakata, et ma ei peaks teda pidevalt lükkama. Aga ta ei vänta, vaid iga kümne meetri tagant sätib jalgu rataste alla, või üritab end ratta seljast maha kukutada.

Kell üks päeval. Noorsandil kõht täis ja tema virilast olekust ning mustikate loopimisest võib järeldada, et ta on unine. Lähme voodisse ja ma jõuan vaevu laulma hakata, kui ta juba magab. Vahel on mul tunne, et ta püüabki kiiresti uinuda, et ei peaks mu laulujorinat kuulma. Ma loodan, et ta saab endale Henry viisipidamise. Nii kurb oleks, kui ta saaks minu kuulmise.

Kuna pesu vajab pesemist, siis otsustan, et pikutan korraks Noorsandi kõrval ja siis lähen. Panen hetkeks silmad kinni ja kui ma nad kahe minuti pärast lahti teen on möödas kaks tundi. Eks ma olen õhtul krapsakam. Panen uuesti silmad kinni ja hetkel, kui ma saavutan uinumiseks vajaliku rahuliku oleku, tunnen, kuidas kaksikud kõhus ujuma otsustavad hakata.

Selline on tüüpiline Esileedi päeva esimene pool ja ma mõistan seda tusast ja õnnetut olekut, sest mind häiriks ka, kui mul kogu aeg midagi valutaks ja mõtteis on hirmud, mis mitte kuidagi peast ära kaduda ei taha. Siinkohal ei saa ma rohkem aidata, kui see, et ma olen olemas ja võtan Esileedi koormust võimalikult väikseks. Olengi enda peale võtnud kodus: söögitegemise, mähkmevahetuse, vannitamise, söötmise ning kõik tööd, mis eeldavad raskuste ja Noorsandi tõstmist. Küsisingi Esileedilt, et mis oleks kolm asja, mis oleks tema jaoks raseduse ajal kõige tähtsamad, mida mina lisaks loetletule veel teha saaksin ja ta loetles need kolm:

Ole toetav, mõistev ja õrn! Ära võta isiklikult, kui ma sinuga tõrelen mõne pisikese asja pärast, mille pärast ma tavaliselt kunagi ei pahandaks. Kuid samas ära võta seda ka ükskõiksusega. See mõttetu asi on tõenäoliselt minu jaoks sel hetkel nii oluline. Mõistmisest ja tundest, et ma saan sulle toetuda, piisab! Ning ole õrn- nii oma naljadega kui käitumisega, sest sa kipud vahel (loe: pidevalt) oma naljatamisega üle keskmise inimese taluvuse piiri minema ja rasedana on minu taluvus olematu.

Tunne huvi! Tunne huvi, kuidas ma end tunnen ja tunne huvi, kas meil on kaksikute tuleku jaoks kõik valmis. Ma vajan tunnet, et ma ei ole oma hirmudega üksi ja võin võtta rahulikult, sest sina oled muredest teadlik. Ma ei saa sinna parata, mul on sees suured hirmud, sest rasedushormoonid võimendavad kõiki mõtteid sajakordselt.

Ära söö konservkala! Kõik su makrell tomatis ja sprotid, mida sa aeg-ajalt sööd, ajavad mind hulluks, kuna ma tunnen kõiki lõhnu nagu narkokoer. Pluss mulle oleks väga oluline, et sa käiks iga päev dušši all, soovitavalt iga tunni tagant. Ok, väike liialdus, aga mida vähem lõhnasid, seda lihtsam on mul sind armastada.

Sellised mõtted siis Esileedilt ja ma usun, et saan hakkama küll. Vahel, kui ongi raske, siis ma mõtlen, et alla kolme kuu veel jäänud vastu pidada, siis on see läbi. Ja siis mul turgatab, et see ei ole läbi. Siis kõik alles algab. Mis muudabki kohe hetkeolukorra taju, et mis raskusest ma räägin, praegu on ikka nii hea ja rahulik.

Kuidas siis ikka tikker jäätisesse sai? Kus me aias enda kodu varuvõtit hoiame? Kuidas süüa makrelli tomatis nii, et Esileedi sellest teada ei saa? Mis on Esileedi pin number? Kõikidele nendele ja mitmetele teistele küsimustele püüame leida vastuseid meie Facebooki lehel. Tule ka sõbraks ja aita leida vastuseid elulistele ja olulistele küsimustele.

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare