Isa blogi: „Henry, kuule, palun mine poja kõrvale magama, mul hakkasid valud. Sa ei pea ärkama, lihtsalt mine tema kõrvale voodisse"

 (4)
Isa blogi: „Henry, kuule, palun mine poja kõrvale magama, mul hakkasid valud. Sa ei pea ärkama, lihtsalt mine tema kõrvale voodisse"
Foto: Erakogu

Seal ma siis lesisin silmad pärani lahti, adrenaliin laes. Kuidas ma magan, kui mu süda lööb 150 lööki minutis. Kas tõesti on see siis pihta hakkamas?

Veel eile õhtul käisime me Esileedi ja Noorsandiga väljas söömas ning miski justkui ei reetnud, et sünnitus võiks vähem kui 12 tunni pärast pihta hakata. Õhtuks oli küll Esileedi omadega täiesti läbi, kuid ka siis mitte midagi erilist, sest ta on õhtuti väsinud olnud viimased mitu nädalat.

Eelneval õhtul olen ma veel tema kandu masseerinud, sest ta oli võtnud pähe idee, et kandade masseerimine aitab sünnitusele kaasa. Kas see ka tegelikult seda teeb, ma ei tea, aga kui mu rase naine soovib, et ma tema kandu masseeriks, siis ma masseerin ka tema kandu. Sel õhtul me otsustasime seda igaks juhuks mitte teha, sest ta tundis ennast täiesti läbi olevat.

Loomulikult ei tulnud unest midagi välja, vaid ma ajasin ennast püsti, et võtta lonks juua, pesta hambad ja asjatada niisama ringi. Kell oli sel hetkel 04.45 öösel. Esileedi arvas, et ma peaksin koristama köögi, sest ta ei soovinud, et meie naaber ja ta õed, kes Noorsandi haiglasoleku ajaks hoidma tulevad, peavad tulema segamini majja. Esileedi on selles mõttes veider, et tal tulevad sellised mõtted pähe. Tuhude vahel käis mul köögis veel abis ka.

Seotud lood:

Kui Noorsand sündis, siis sünnitegevuse algusest, milleks oli vete ära tulemine, kuni sünnini läks 25 tundi. Seepärast me eriti ei muretsenud ja veel ämmaemandale ja sünnitoetajale teatama ei hakanud, kuna tõenäoliselt läheb veel pikalt.

Kuid seekord oli teistmoodi, sest valud oli piisavalt intensiivsed, et sundisid Esileedit köögis töötasapinna najal sumokükke tegema ja pühvli moodi häälitsema. Helistasimegi sünnitoetajale, kes kuuldes, et valud on üksteisest viie minuti kaugusel seadis end kohe meie poole tulema. Viimase arsti visiidi ajal ütles arst Esileedile, et kaksikute puhul ootaks ta, et me läheks haiglasse juba siis, kui valud on üksteisest 10 minuti kaugusel.

Loe veel

Sünnitoetaja kohale jõudes, kes on muide maru suur kallistaja ja mina ei ole, kuid tema kallistamine on nii loomulik, et ma ei tunne ennast absoluutselt ebamugavalt, tegid nad Esileediga veel harjutusi, kui Esileedi ütles, et ta ei taha veel haiglasse minna, kuna ei taha seal veel päev otsa passida. Umbes viis minutit hiljem istus Esileedi põlvili meie auto tagaistmel ja ümises midagi, mis kõlas nagu metshirve paaritumisehüüd. Kuna mul ei olnud aega metskitsedega jageleda ja seletada, et see pole kits, vaid Esileedi, andsin gaasi ja sõitsime haigla suunas.

Jõudsime kohale ja kohale jõudis ka ämmaemand, keda me vahetult enne kodust lahkumist teavitasime. Sünnitusosakonda jõudes olid väga kahetised tunded, sest eelmine kogemus Noorsandiga seal oli väga ebameeldiv, sest vahetuses olnud ämmaemand oli ilmselgelt mingil põhjusel väga halvas tujus ja ta näitas seda meile igal võimalusel välja. See oli ka üks põhjuseid, miks me ei soovinud seekord riskida ja võtsime tasulise ämmaemanda, kes oli fantastiline. Ta vahendas meile absoluutselt kõike, mida ta tegi ja nägi. Me ei pidanud ühtki infot temalt välja pommima. Selgitas, miks võtta mingi poos, mida teha, et asi paremini sujuks. Kui keegi soovib Tartus sünnitades suurepärase ämmaemanda kontakti, siis küsige minult.

Ämmaemand katsus Esileedi avatust ja oh seda üllatust, tal oli täis avatus. Ta oli sünnituseks valmis. Mõni ime siis, et ta juba autos pressi tundis. Ta oli veel mures, et kui tal juba autos nii valus oli, siis kuidas ta vastu peab, kui täisavatust pole, nagu see juhtus Noorsandiga. Noorsandiga oligi see jama, et Noorsand oli valmis tulema, kuid avatus polnud veel lõplik ja Esileedi pidi mitu tundi tohutuid valusid kannatama ja mitte pressima. Ta ütles, et see oligi esimese sünnituse juures jubedaim osa.

Kuid Esileedi oli valmis — sünnitoetaja, hoidis ta kätt, lausus julgustavaid sõnu ja ämmaemand andis juhtnööre, mida teha. Seal oli veel hulk inimesi — naistearst, lastearst, õde, hooldaja jms. Kaksikute puhul pidi tavaline olema.

Esimene laps oli tulemas. Esileedi oli selili laual ja iga pressi ajal tuli laps väljapoole ja presside vahel sulpsas sissepoole tagasi. Ei teinud asja lihtsamaks. Ämmaemand tuli välja soovitusega, et Esileedi võiks minna lauale põlvili ja enne kui ma arugi sain, muutusid Esileedi karjed palju intensiivsemaks ja poiss oligi käes.

Ta ei näinud üldse rõve välja, vaid ta hakkas kohe nutma ja ma tundsin sekundiga temaga sidet. Mul pakuti ka nabanöör läbi lõigata ja ma oleksin võinud seda teha, seekord ma ei kartnud. Kuid kuna ma seda Noorsandi puhul ei teinud, otsustasin ma lapsi võrdselt kohelda kohe algusest peale ja loobusin võimalusest.

Ühel hetkel hüüdis üks õdedest, et kas isal on kõik korras, sest ma katsin käega näo. Kuid see oli emotsioonidest. Nii ülev oli see hetk. Ma tundsin kuidas minu sees kõik juubeldab ja mitte selliselt, et hurra, poeg sündis! Vaid see oli heldimus teadmisest, et peale üheksat kuud kannatamist…. muutub Esileedi taas normaalseks ja ma ei pea enam kannatama. Nali. Tegelikult ei saa seda kirjeldada. Mul oli ka nii kahju sellest mehest, kes istus sünnitusosakonna eesruumis ja ei läinud sünnituse juurde, vaid ootas kiivalt ukse taga. Nad jäid millestki väga erilisest ilma. Oli näha, kui närvis ta oli ja kuidas ta muretses. Mõistetav, kuid mine muretse koos naisega, oled talle toeks ja tema sulle. Sellepärast soovitan kõigile ka sünnitoetajat, sest ta võtab tõepoolest mehel suure koorma õlgadelt ja ei jäta naist sekundikski toeta. Igat senti väärt.

Esileedi haaras mu käest ja vaatas mulle hirmunult otsa, öeldes, et ta ei suuda seda uuesti teha. Poiss oli nii haiget teinud, et ta vist otsustab, et lükkab tüdruku sünni natuke edasi. Oli selge, et tal oli valus olnud, kuid siiski tuli tal leida endas jõud, et teha seda korra veel.

Pool tööd oli veel ees ja lisaks oli ju tüdruk kõhus tuharseisus. Antigi mulle korraldus särk seljast võtta ja pandi laps mulle rinna peale. Seega ei ole mul suurt teadmist, kuidas sündis tüdruk, kuid kui poiss sündis kell 07:52, siis tüdruk oli kohal kell 08:26.

Hoolimata sellest, et ta oli tuharseisus, ütles Esileedi, et tema tulemine oli palju pehmem ja õrnem, kui poisi puhul. Valu ei olnud esimese lapsega võrreldav ja mis veelgi enam — tüdruk sündis õnnesärgis. Õnnesärgiks nimetatakse siis lootekotti. Kahjuks seda mul ei õnnestunud näha, kuna mina olin uppunud oma vastsündinud poja silmadesse.

Seekord oligi esimesega võrreldes see, et ma ei kartnud midagi. Ma võisin isegi platsentat vaadata. Kurat võtaks, mul on arvutis isegi pilt platsentast. Ei kahest platsentast, mis oli omavahel äärtpidi kokku kasvanud.

Lapsed olid imeilusad. Eriti tüdruk. Poiss oli ka, aga tüdruk nägi välja nagu tõeline printsess. Armsad punnis põsed, pikad ripsmed, hoolikalt sätitud juuksed. Poiss nägi välja kohe nagu poiss ja neile ei pidanud isegi erivärvi riideid panema, et vahet teha, näkku vaadates sai kohe aru, kes on kes. Poiss nägi välja selline nagu ta oleks just oma viimase krutski teinud, enne kui ta kõhust välja tuli — kavala ilmega ja vaevutajutavalt naeratav.

Siin on pilt meie kaksikute sündimise päevast.

Foto: Erakogu

Mis päeval see juhtus ja kui suured olid lapsed, vaata SIIT

Võrreldes Noorsandi sünnitusega oli nagu öö ja päev. Seekord ei oleks ma muutnud mitte kui midagi. Personal oli väga sõbralik ja elas väga kaasa. Eelmine kord oli nagu keskmine kohalik reality show, mida on ebamugav meenutadagi. Tagasisidest kuulsime, et ka seekordne personal oli meile tänulik, sest mitmed sünnituse juures olnud inimesed ei olnud näinudki täiskantud kaksikute loomulikku sünnitust, kellest on üks veel tuharseisus. Seega kõik said sellest kogemusest midagi — meie hea emotsiooni ja toredad kaksikud ning värskemad töötajad hindamatuid kogemusi.

Igal juhul teretulemast kaksikutele meie ellu. Sündisid kolm päeva enne planeeritud esilekutsumist. Väga rahul. Neil ei ole veel ei pärisnimesid, ega ka bloginimesid.

Kui on olemas Noorsand ja on olemas Esileedi, tuleks ka neile sobivad nimed leida. Me võiks ju jätta Jessica ja Valdur, nende kohta loe SIIT aga ma mõtleks pigem midagi sobivamat välja.

Isa blogi uued postitused avaldame igal neljapäeval

Külasta ka Henry Facebooki lehte A Mida Henry teeb.


Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare