Isa blogi: Inimesed, keda me sel õhtul usaldasime, ei saanud oma tööga hakkama.
Kaksikute nutmine on tänaseks peamiselt asjade tõttu, mida nad ei tohi. Just täna toppisin oma sõrme Piigale kurku, kes mängumatil kahtlaselt öökis ning sain kätte tüki paberit. Piiga oli nii õnnetu, kui ta välja sirutatud käsi jäi hüüdvaks hääleks kõrbes ning ta ei saanud seda läbivettinud kassatalongi endale pihku tagasi. Küll see kurvastas teda. Kuid isana peab tegema valikuid ja tihti tuleb valida just see, mis on laste silmis ebapopulaarne.
Vennase nutt on aina kahtlasem, sest mul on tunne, et ta peab ennast allveelaevaks. Nii nagu allveelaev saadab vee all helisignaale välja, et määrata enda asukohta, sügavust ja muud (kindlasti olete kuulnud filmides, kuidas nad vee all piiksuvad), siis tundub, et Vennas teeb täpselt seda sama. Miks ta seda tegema peab, ei oska öelda. Kuid tihti ta roomab mööda põrandat, jääb järsku seisma ja vääksub mõne korra, kuulatab ja roomab edasi. Olen aus, see on tohutult tüütu, sest nutt peaks olema mingi rahulolematuse väljendamiseks, mitte ajaviide. Lisaks on ta enda vääksumiseks valinud sama tämbri, mida kasutavad sireenautod, et neid kindlasti kuulda oleks. Aga ise ma need kaksikud endale valmis tegin, nüüd on minu asi kannatada.
Noorsand nutab peamiselt siis, kui ta ärkab. Õigemini siis, kui ma teda äratan, sest ta on kohutav ärkaja. Eelmine kord, kui ma enda blogi FB seinal kirjutasin, et ma Noorsandi äratan, sai see vastukaja, et las laps magab palju torust tuleb, et nii olla tervislikum. Võib olla. Kuid ma siiski eelistaks, et Noorsand uinub õhtuti kell üheksa, mitte kell kolm öösel nagu see oli siis, kui ma lasin tal magada nagu torust tuleb. Me saime üldse selle une asja tal suhteliselt kenasti korda peale seda, kui me lõime režiimi ja ei lase tal magada nagu torust tuleb.
Me muretsesime möödunud nädala puhul ette, sest meil seisis ees pulmaminek. Me valmistusime ja muretsesime nädalaid ette. Tundsin, kuidas mu armastus Esileedi vastu kasvas, sest tajusin, kuidas ta tunnetab mu muret ja saab minust aru. Kuid sama kiiresti, kui Esileedist see vaimustus tekkis, siis sama kiiresti see ka kadus, sest selgus, et me ei muretsegi ühe ja sama asja pärast. Võtame loogiliselt, mis sai olla kõige suurem mure, kui me möödunud nädala neljapäeval pulma läksime? Loomulikult see, et Prantsusmaa ja Saksamaa mängivad jalgpalli poolfinaali ja ma ei näe seda. Kuid ei. Esileedile valmistas muret, et kuidas me jätame kolm last inimestega, kellega nad ei ole kordagi veel päris üksi olnud. Mure või asi.
Kuid selgus, et muretsemiseks oli ka põhjust, sest sel õhtul läks kõik valesti, mis minna sai. Inimesed, keda me sel õhtul usaldasime, ei saanud oma tööga hakkama. Kuid oleme järgmine kord lihtsalt paremini selleks valmis ja ehk õpetas see kogemus ka neile ühe korraliku kogemuse. Ma räägin siinkohal siis ikka sellest, et Saksamaa kaotas. Lastega oli kõik korras ja isegi nii korras, et Esileedi oli natuke pettunud, kui ta iga natukese aja tagant telefoni kontrollis ja avastas, et keegi polegi talle helistanud ja appi kutsunud.
Ma sain isegi rahulikult võtta ja jõin alkoholi üle mitme aasta. Küll alla ühe pitsi, kuid minu kohta on seegi saavutus. Kuid kuna keegi minu lauast enam viina ei joonud, siis ma otsustasin, et ma üksi ka ei joo ja vein teeb mu uniseks. Ma olen kunagi vist oma alkoholi suhtumisest rääkinud ka, et ma olen terve elu joonud ainult ühel põhjusel- võltsenesekindlus klubides. Nüüd olen ma piisavalt enesekindel (või endale käega löönud, mis on vist suheliselt sama tunne) ja klubis tunneksin end tõenäoliselt nagu võõrkeha, siis kadus ka põhjus alkoholi juua. Kuid lähinädalail on mul mõte minna Noorsandiga Lottemaale. Kes on seal käinud, võiks enda kogemust jagada ning kas nii väiksel lapsel (2a 6k) on seal üldse midagi teha? Saad seda teha näiteks ja lugeda teiste kogemusi meie Facebooki lehel A Mida Henry Teeb?
