Isa blogi: kas ma siis ütlen külalistele, et ärge kartke, laps eriti ei hammusta?
Mäletan ühte seika umbes 20 aastat tagasi (wow, ma olen tõesti vana...), kui ma läksin maale vanavanematele külla ja bussipeatus oli nende majast umbes pooleteisekilomeetri kaugusel ja mis see kümmekond minutit jalutamist siis ära ei ole. Loomulikult nägid mu vanemad vaeva, et mu reis võimalikult ebamugavaks teha ning mulle anti kaasa mitme koti jagu külakosti, mis ma vanavanematele viima pidin.
Olles poolel teel, kuulsin järsku selja taga ähvardavat lõrinat ja ümber pöörates nägin seal suurt koera, kes vahutava suuga kurjakuulutava ilmega urises. Astusin sammu tagasi, tema astus sammu edasi. Astusin sammu edasi, tema astus sammu tagasi. Ta hoidis minuga kogu aeg umbes kahe meetrist distantsi, ainult siis kui ma ümber pöörasin ja kõndima asusin, tuli ta urisedes lähemale. Ma ei tea, kas selleks, et nuusutada, või selleks, et näksata, kuid ma ei soovinud ka teada saada.
Ma liikusin aina selg ees ühe sammu haaval edasi ja tema urisedes minu varjuna kaasas. Kuna ma olin maale poolel teel, tähendanuks see veel umbes 750 meetrit selg ees kõndimist ja mul on meeles, et see oli pühapäeva õhtu ja telekast oli peagi algamas „Seitse vaprat" ning ma ei saa ju lasta mingil koeral võtta võimalust, et näha Click OK uusimat hitti.
Üheks külakostiks oli ema kaasa pannud verivorstid. Võtsingi vorsti välja ja viskasin penile, mida ta järama hakkas, see andis mulle võimaluse kiirel sammul oma paarkümmend meetrit edasi minna. Siis andsin järgmise ja järgmise ning nii oma kümme vorsti järjest. Kuni ühel hetkel kuulsin põõsastest vilet ja kuidas keegi hüüdis koera nime. Puude varjust astus tee peale maailma rõõmsameelseim noormees, kes sasis koera kõrva tagant ja ütles mulle, et ära muretse ta ei hammusta. Ma oleks tahtnud talle öelda kõige krõbedamaid sõnu, mida ma teadsin ja 13 aastaselt tead sa neid juba palju, kuid sain sõna sabast kinni, sest mingis mõttes ta ju tegelikult just päästis mind koera käest.
Sellest ajast saadik ei salli ma, kui keegi laseb oma koeral võõrast inimest üle nuusutada öeldes, et ära muretse ta ei hammusta ja seda hoolimata sellest, et ma olen koera inimene ning kui Esileedi lubaks võtaks ma enda korterisse homme 14 koera.
Miks ma seda räägin, on see, et mul on tunne, et beebide vanemad peaksid külla tulevaid inimesi samuti hoiatama ja oma lapsed neist eemal hoidma. Kui koeraomanik ütleb, et ära muretse ta ei hammusta, siis lapsevanem ei saa sedagi teha. Paistab, et beebidel on soov kõiki asju endale suhu panna, neid lutsutada, juustest kakkuda, küünistada ja kuidagi on neil oskus leida alati oma jalaga meesterahvaste keha kõige hellem koht üles. Meie noorsand ei ole mingi erand.
Ei ole harv juhus, kui idüllilise vaikuse kodus lõpetab Esileedi valukarjatus, kui noorsand rinda imedes oma pea teises suunas pöörab, enne, kui ta nibust taipab lahti lasta. Ei ole harv juhus, kui sa teda musitada üritad ja samal hetkel, kui sa pea ta näo kohale langetad, torkab ta oma peenikese sõrme sulle täpselt silma. Igapäevane on see, et kui voodis selili olles ma ta enda kõhule võtan, siis enne, kui ma ta õigele kõrgusele sättida jõuan, on ta mulle juba jalaga täpselt kümnesse virutanud. Ta suisa vaatab mulle otsa ja kui ma oigama ei hakka, siis ta virutab teise jalaga otsa.
Kui külalised tulevad, siis minu hoiatustest pole kasu, et ole ettevaatlik ,ta võib juustest kinni haarata, sõrmest oma igemetega hammustada, sind täis tatistada või küünistada. Pole mõtet hoiatada, sest ta teeb kõike seda nagunii. Sellega tuleb arvestada. Räägitakse küll, et kõik elusolendid sünnivad siia maailma headena, kuid ma ei tea...
Eriti naljakas on vaadata Esileedit, kui noorsand mõne omavanusega kõrvuti on, siis on Esileedi pidevalt stardivalmis ja valmis, et kui ta on teisel lapsel kõrva peast lutsutamas, või käega toud andmas, et ta siis kiirelt sülle võtta, enne, kui tuba nuttu täis on.
Henry teine blogi räägib tema teekonnast tervislikkuse poole http://amidahenryteeb.eu
