Isa blogi: Kuidas seletada seda, et ta altari juurest hoopis kiljudes metsa poole ei jooksnud?
Istusin hommikusöögilaua taga, hammustades oma lemmikvõileiba, milleks on röstitud koorikleib singi- ja juustuviiluga ning peal pošeeritud muna ja kurgiviilud. Selle söömine on alati keeruline, sest munasse hambaid sisse lüües, voolab see kõikjale ja eriti minu habemesse ning katsu siis pärast seda sealt kätte saada.
Nautides tavapärast hommikust kaost, kus Vennas seisis nuttes jalgade vahel, Piiga sirutas käsi üle laua ääre ja kompas mööda pinda, et midagi näpu vahele saada ning Noorsand turtsus vastastoolis ärkamisraskustes, saabus duši alt tulnud Esileedi kööki ja teatas pead kuivatades, et ta tahaks täna sõbrannale külla minna.
Nagu ma ütlesin, on Esileedi oma arukuse juba ammu minetanud. Võib olla läks see juba siis, kui ta mulle „jah” ütles, sest kuidas muidu seda seletada, et ta altari juurest hoopis kiljudes metsa poole ei jooksnud? Kuid see mõte, et ta läheb kodust ära ja jätab mu nende metslastega üksi, oli täiesti uus tase. Kas ta mõtleb ka? Hetkel oli tuba kisa ja segadust täis ning ma sain hakkama ainult teadmisega, et Esileedi tuleb iga hetk vannitoast välja ja võtab üle.
Selle poole tunniga, mis me ärkvel olnud olime, oli köögi põrand täitunud pottide-pannidega, Vennas oli kaks korda enda sõrmed sahtlite vahele jätnud, Piiga torkas mulle kahvliga kaks korda reide ja Noorsand oli topsitäie vett maha valanud, mis lõppes sellega, et kõigil kolmel lapsel tuli uued riided selga panna. Seda hoolimata faktist, et õnnetuse hetkel olid kaksikud täiesti teises ruumis. Kuid kohe, kui nende lokaatorid tuvastasid, et midagi kukkus köögipõrandale, olid nad köögis vee sees püherdamas ja laia naeru lagistamas. Inimeste kohta, kes vihkavad riiete vahetamist, on nad väga altid neid märjaks tegema ja määrima. Kuidas Esileedi kujutab ette, et ta mind siia üksi jätab?
Loomulikult olen ma varemgi üksi lastega kodus olnud, kuid siis on ta andnud mulle pikalt ette teada, et ma saaksin nädal enne mediteerida ja selleks kohutavaks katsumuseks valmis olla. Ma olen ka siis lastega enne spetsiaalselt eriti füüsilisi mänge teinud, et nad võimalikult pikalt magaks, kui Esileedit pole. Kuid täna tuli ta täiesti ootamatult ja teatas, et tema plaanib minna. Hullumeelsus ma ütlen! Ma teadsin, et midagi on valesti, kui ta ütles, et ta duši alla läheb. Ta on seal ka varem käinud, aga seekord läks ta kuidagi eriti rõõmsameelselt ja kes Esleedit teab, siis teab, et ta pole hommikuinimene.
Hetkel, kui Esileedi ukse enda selja taga kinni lasi ja autole hääled sisse pani, tegi selleks ajaks juba 10 minutit õues kärus maganud Vennas eriti õnnetut nuttu. Tõusin, et minna ja ta korraks sülle võtta, kui Noorsand laua pealt järjekordse topsi maha kukutas, mis sel korral juhtus olema klaasist. Seisin segaduses ukse peal- kas minna ja rahustada kiiresti Vennas, et ta Piigat üles ei ajaks, või koristada enne killud, et Noorsand jalaga sisse ei astuks. Loomulikult tuli kõige pealt hoolitseda, et kaksikud üles ei ärkaks ja olin valmis õue tormama, kui ma teadsin, et Esileedil on pärast nagunii igavene häda, et Noorsandil tallad verised. Tuligi mul minna ja köögi põrand ära pühkida ning kui ma õue vankri juurde jõudsin, olid mõlemil silmad pärani lahti ja seletasid üksteise võidu. Igal juhul teadsin ma, et neist enam magajaid ei saa.
Tõin kaksikud tuppa ja väljamagamatuse tõttu lasid nad mõlemad mõnuga nutulaulu, kuid ma ei saanud ka nendega jääda, sest köök tuli tolmuimejaga üle tõmmata, et kõik killud koristatud saaks. Minu õnnetuseks ei aidanud ka tolmuimeja käimapanek laste nuttu summutada, sest ma ostsin kõige vaiksema imeja, mis turul tol hetkel oli. Ka kõige kehvemini imeva ma pakun, aga samas hästi vaikse. Põrand koristatud, istusin beebide juurde maha, et lasta neil mu otsas turnida. Vaatan kella, Esileedi on ära olnud 15 minutit. 2:45 veel vastu pidada.
Noorsand, kes tiksus mu selja taga diivanil, nägi, kui innukalt kaksikud mu särki üles kiskusid ja habet sikutasid, muutus armukadedaks ja kaksikuid kahte lehte eemale loopides, hüppas ta mulle suure kaarega sülle, tabades jalgevahel seda kohta, mida ma kõige kiivamalt kaitsesin. Vajusin külje peale ja oigasin valust ning kui ma põrandal pikali olles silma lahti tegin, nägin, kuidas Piiga ja Vennas mööda treppi teisele korrusele ronisid. Nad ei ole veel osavad ronijad ja tavaliselt olen ma trepist minnes kohe nende selja taga, sest enamjaolt nad kukuvad korra paar ka trepiastmelt alla, kus ma nad siis kinni püüan. Ma ei saanud joosta ega hõikuda, sest kaksikute leksikonis tähendab väljend „Ei tohi” hoopis „Tee hästi kiiresti, sest kohe on ta kohal ja siis enam ei saa”. Vaikselt hiilisin ma kaksikute selja taha ning haarasin nad ülemiselt trepiastmelt endale sülle. 2:40 veel vastu pidada.
Läksin tualetti ja jätsin ukse lahti, sest tavaliselt on kaksikud kohe platsis, et ust lammutama hakata, kui see kinni on. Kuid seekord ei tulnud kedagi järgi ja välja tulles vaatas mulle otsa Piiga, kes oli end pealaest jalataldadeni pepukreemiga kokku teinud. Pööran tähelepanu, et ma olin tualetis jõdnud olla umbes minuti. Egas midagi, tuleb minna pesema. Astusin sauna eesruumi, lasin sooja vee jooksma, pesin Piiga puhtaks. Järsku nägin läbi sauna klaasukse õues midagi punast mööda vilksatamas. Noorsand oli õue pääsenud ja lidus punase särgi ning lühikeste pükste väel ja paljajalu mööda terrassi ringi. Väljas oli 2 kraadi sooja. Haarasin Piiga, asetasin ta põrandale ja jooksin õue Noorsandiga tõrelema ja tõmbasin saunaukse sellise pauguga kinni, et keel liikus natuke ja uks enam lahti ei tulnud. Lapsed toas, mina paljajalu õues Noorsandi süles hoides, kes end lahti üritas vingerdada. Õnneks meenus mulle, et välisuks oli Esileedi minnes lahti jäänud. Lidusin paljajalu mööda jääkülma kiviparketti esiukse juurde. Astusin tuppa, kus mulle vaatas vastu Piiga, kes oli end taas üleni kreemiseks teinud.
Piiga süles läksin teda taas sauna pesema, kui toast tuli eesruumi Noorsand suure lauanoaga ja teatas „Issi vaata. Nuga!”
Kuidas ta selle kätte sai? Ma püüan kõiki nuge laste ulatusest kaugemale jätta, aga nad kuramused ulatuvad kõikjale. Võtsin talt noa, viisin kööki. Haarasin maast Vennase, kes oli koridori lipsanud ja kõikidelt jalanõudelt paelad ära eemaldanud ning istusime taas põrandale maha. Kuna Piiga ei olnud sauna eesruumist välja tulnud ja hüüetele ei reageerinud, läksin talle sauna järele ja seal ta istus, keset põrandat.... üleni kreemine.
Kuidas? Kas olen neid tõesti iga kord nii kehvalt ära pannud, et ta seda potsikut pidevalt kätte saab? Pesin Piiga puhtaks ja läksime tuppa, kus Noorsand oli Vennase tekile asetanud ja lohistas teda nüüd mööda elamist ringi. Vaatasin kella. 2:28 veel. Kus sa oled Esileedi! Palun tule! Kuid loomulikult ta veel ei tule, sest me leppisime kokku kolmeks tunniks ja ma ei saa talle helistada ju, et ma sooviks oma lapsi lastekodusse saata.
Istusin diivani ette maha ja lapsed otsustasid mänguasjakaste ümber keerama hakata. Hetke pärast oli ka kogu elutuba legosid ja muid jubinaid täis. Mul oli soov end kägarasse keerata, pöial suhu panna ja seda imedes magama uinuda, sest lootsin, et ärgates on jälle kõik korras, kui kuulsin koridorist võtme keeramist ja sisse astus Esileedi. Ma ei ole kunagi olnud tema nägemise üle rõõmsam kui sel hetkel. Ta tuli koju. Kaks tundi varem! Hüppasin püsti, et minna ja ta eriti soojalt vastu võtta. Pärast pikka suudlust ja kirglikku kallistust, mille peale Esileedi teatas, et ta peaks selliste vastuvõttude ootuses tihedamat ära käima, astusime tuppa ja seal nad kolmekesi istusid: Noorsand Vennase selja peal, kes püüdis end ta alt välja vingerdada ja rõõmsalt naeratav Piiga, kes oli üleni kreemine...
Kolm sedavõrd intensiivset last, kelle ainus elu eesmärk on vanemad hulluks ajada ja maja maha lammutada, on ühele vanemale siiski liig, mis liig. Ometi Esileedi teeb seda sageli, kui ma teda eriasjus üksi koju jätan. Kuidas, ma ei tea. Mida ma sellest kohutavast 40 minutist enda jaoks siis ka õppisin? Seda, et kreem tuleb ära panna.
Meil on ka FB leht a mida henry teeb? Oled oodatud.
