1. Kui laps kakab, siis ära torma mähet vahetama. Esiteks võib hästi minna ja abikaasa võib märgata ning ise tal mähkme ära vahetada. Kuid peamine põhjus on see, et oota natukene, ta ei pruugi olla veel lõpetanud. See on õppetund, mis jääb küll elu lõpuni meelde. Viiendat korda ma sellesse auku ju ikka ei astu.

2. Päeva lõppedes on kõik seda väärt. Varem oli meie elu tühi. Me ise ei näinud seda. Me pidasime seda tühjust mugavuseks. Aga lastega läbime me nii palju erinevaid emotsioone, nii palju igapäevaseid pingutusi. Lasteta olles ei mõista seda vaikuse heli, mida kuulda ei ole. Ei ole neid igapäevaseid väikeseid võite, kui Noorsand ütleb aina pikemaid ja sisukamaid salme. Kui kaksikud teevad samme diivani najal. Kõik see on iga päev meie peas ja nii tore, et on. Ma saan kellegi eest hoolitseda ja keegi jookseb mulle alati ukse peale rõõmsalt musi tegema. Laps on põhimõtteliselt nagu koer, kes tuppa laseb.

3. Kolm nii väikest last on kohutavalt palju lapsi. Kui Noorsandiga oli enne uinumist lihtne — pessu, uus mähe, pidžaama ja emme kaissu. Aga lisame nüüd sinna kaksikud, mis teeb õhtused protseduurid kolm korda pikemaks. Lisaks, ega ükski lastest ei tule pesema, vaid kõiki tuleb jahtida, suure kisaga paljaks koorida, kannatada rabelemist ja arvestada, et terve vannituba hiljem ujub, vältida teiste laste katseid mööda mu pükse üles ronida ning nad kuidagi ka pidžaamasse suruda. Ma rääkisin nüüd vaid magama sättimisest, mis on vaid üks hetk tervest päevast.

4. Sõbrad unustavad, kes me oleme. Meid ei ole enam olemas. Me oleme veel ikka neis listides, kus arutatakse seltskondlikke plaane, aga enam ei kutsu keegi ja keegi ei pea isegi plaani, et kutsuks Henry ja Esileedi. Ega me ei saakski tulla, aga ikka on tore, kui meeles peetakse. Sünnipäevad, üritused, väljasõidud. Ükskord me tegime perekondliku väljasõidu ja käisime kogu perega poes. OK, mitte päris poes. Pigem oli see nagu poe juures. Mitte ka päris juures, vaid pigem poe kandis. Ok ma keerasin esimesel ringteel tagasi ja lubasin, et see oli meil perena viimane väljasõit. Mul on siiani tunne, et ma olen paremast kõrvast veidi kurt, sest see, mida nad selle 5 minutiga korraldada jõudsid seal, oli hirmus kogemus.

5. Lapsed ei tee tõepoolest midagi, mida sa ütled neil teha, kuid nad teevad kõike seda, mida sina teed. Ja see on kohutav. Ma ikka kutsun Noorsandi korrale, kui ta Vennast mööda põrandat lohistab, või Piiga pähe asju laob ja vaatab, kaua nad seal püsivad, kuni maha kukuvad. Kuid ma ei taibanud, et ma teen ju nendega sama, sest see on fun. Ükskord oli vennasel kolm diivanipatja peas ja alles siis, kui Esileedi tuppa astus, sain ma aru, et see pole vist hea idee.

6. Esileedi teab alati, kui ma rumalusi teen. Tema jaoks rumalusi, aga minu jaoks teaduslikke eksperimente. Ma kahtlustan, et tal on mingi kaamera toas, või on mingi muu asi, sest kuidas seletada seda, et igakord, kui ta tuppa astub, kui ma lastega olen, siis see lõpeb ühe karjatusega: „Henry, kas sa mõtled ka?” ja minu puhul lõpeb see näiteks lastelt joogikõrte ninast väljavõtmisega, või püksmähkmete peast eemaldamisega — nii lastelt, kui endalt.

7. Kaksikutega on täpselt nii raske, nagu sa kardad, et sul olema saab. Me tuleme toime ainult ühel põhjusel - meil pole muud valikut. Sageli me lõpetame Esileediga õhtuid istudes diivani ääres põrandal, üksteisele otsa vaadates ja patsu andes ning samal ajal rõõmustades, et varsti lähevad nad magama. Jällegi, et teil ei tekiks valearusaama — kaksikud ei lähe magama. See on midagi meelitamise ja sunni vahepealset. Lisaks kõike on topelt - sööki peab olema topelt, väljaminekuid on topelt, riideid on topelt, korraldatud hullumaja on topelt, tuba läheb topelt kiirusega topelt sassi. Kõike on topelt. Peale emapalga. See on ikka üks, olgu sul sündinud 1, 2 või 5 last.

8. Kui sa tahad oma lastest eluterveid ja edukaid inimesi kasvatada, siis tuleb endal hakata eluterveks ja edukaks. Mina valin, mida ta iga päev sööb. Mina selgitan, mis on normaalne ja mis mitte. Ma ei mõelnud kunagi enne lapsi, kui suur vastutus on lapsevanemaks olemine ja ma arvan siiani, et vanemaks olemine peaks eeldama mingit eelnevat koolitust. Ma arvan, et paljud inimesed oleksid veendumusel, et kes iganes lasi mind elusate lastega sünnitusmajast välja, tuleks kohtusse kaevata. Ma tõepoolest pole siiani valmis ja ma näen pidevat vaeva, et olla vääriline isa.

9. Uute laste lisandudes ei lähe olemasolev armastus jagamisele, vaid see mitmekordistub. Süda on üks uskumatu organ, et sinna lisaks vatsakestele veel nii palju mahub. See suur armastus on samas mind muutnud palju haavatavamaks, sest isa seisus on miski seletamatut, kus vajadusel oleks ma pikemalt mõtlemata nõus andma elu oma laste eest. Vähemasti kahe eest. See üks.. ei ole kindel. Teate küll, missugust last ma mõtlen, eks.

10. Kannatlikkust. See on kõige suurem õppetund selle aasta jooksul. Tuleb olla kannatlik. Ma arvasin varem, et ma olengi kannatlik, aga ma olin kõike muud ja ma ikka arendan seda omadust endas. Lapsed on täiesti omas tempos elavad väikesed inimesed, kes teevad kõike omal kiirusel. Püüda saada neid kiiresti riietuma, kiiresti ärkama, kiiresti sööma… Ainus, mis sa saavutad on püstised närvid, sest need tegelased ei tee midagi kiiremini. Vastupidi, mida kiirem sul on, seda aeglasemalt nad asju teevad. Enne pükste jalga saamist tuleb ju traktorit uurida, küsida, kuhu linnuke lendab, tuua külmkapi küljest kõik magnetid ja need loomulikult uuesti tagasi ka viia. Sügavalt sisse ja välja, küll ta ühel hetkel jõuab.

Kuid nüüd on kaksikud juba teise eluaasta alguses ja loodetavasti tuleb ilus ja rahulik aasta. Mnjah. Seda on vist palju loota. Loodan siis, et ka järgmise aasta lõpetades on meie pere positiivne ja rõõmus ning terve. Kuidas me terved ja rõõmsad püsime, saad jälgida meie FB lehel a mida henry teeb?