Isa blogi: kus on nähtud kontorit, kus trussikud ripuvad arvuti monitorist meetri kaugusel?

Ma tean, et see oli maru egoistlik eeldada, et kolmest toast, millest üks on elutuba, teine magamistuba, et siis kolmas tuba oleks ainult minu, kuid Esileedil on ju köök, kus ta süüa teha saab. Miks ei võiks minul olla siis kontor, kus ma omi asju ajan?

Ma olen alati soovinud, et mul oleks oma kontorituba, kus mul oleks laud ja tool, et ma saaksin teha asju, mida tehakse kontoris. Seal oleksid mu vajalikud kaustad, paberi giljotiin, mida ma korra kümne aasta tagant kasutaks, printer ning mis kõige olulisem — see ruum oleks ainult minu oma ning selles korteris oli just selline kontorituba, mis mulle meeldis.

Alates esimestest sissekolimiskuudest on see kõike muud, kui minu tuba. Ma tean, et see oli maru egoistlik eeldada, et meie korteri kolmest toast, millest üks on elutuba, teine magamistuba, et siis kolmas tuba oleks ainult minu, kuid Esileedil on ju köök, kus ta süüa teha saab. Miks ei võiks minul olla siis kontor, kus ma omi asju ajan?

Esileedi alati kardab, kui ma blogisse taolisi šovinistlikke nalju panen ja sunnib mind need enam jaolt ära kustutama.

Kuid juba algusest muutus mu kallis kontoriruum Esileedi jaoks pesukuivatustoaks. Terve tuba oli täis pesukuivatusreste ning see võttis igasuguse kontori tunde ära. Kus on nähtud kontorit, kus trussikud (Esileedi teeb mulle alati märkuse, kui ma seda sõna kasutan, sest see olla nii jube) ripuvad arvuti monitorist meetri kaugusel? Pidevalt, kui püsti tõusen, tuleb mõelda missugune väljapääs toast on kõige lihtsam väljapääs, et mitme resti vahel laveerida. Ka kontoritool oli pidevalt täis pestud sokke, mida Esileedi sinna poetas, et ma neile seal toas olles ilusti paarilised leiaks. Kes sorteerib kontoris sokke?

See eksperiment Esileedil siiski liiga kaua ei kestnud, sest tema arvestuste kohaselt ei saa ma ju toolile istuda enne kui ma sokid ära sorteerin. Kuid ta ei olnud arvestanud minu kohutava laiskusega, mis lasi mul ilma süümepiinadeta unustada sokid ning ma istusin rahumeeli sokihunniku otsa arvutis omi asju ajama.

Kuid inimene harjub kõigega ja tänaseks päevaks ei pane ma enam tähelegi, et ruum on kuivavat pesu täis. See ei sega mind enam. Kuid on tekkinud uus segaja, mis ei lase mul kontoriruumi kontorina kasutada. Selleks on Noorsand.

Keegi ei ole vist Noorsandile suutnud selgeks teha, et kui issi kontoris istub ja üritab asjalik olla, siis tuleks tal lasta asjalik olla. Aga võta näpust. Kui Esileedi mind teisest toast hüüab ja ma talle vastan, meenub sekundiga Noorsandile, et ma olen kodus ja selle kollase ukse taga. Hetkega kuulen ma kurjakuulutavat kõminat, mida teevad ta kondised põlved, kui ta mööda parketti mu ukse suunas tormab. Ta ei käputa enam — ta jookseb põlvedel.

Põlvekõmin jääb vait, kui ta käe ukse alt olevast pilust kontorisse pistab. Kui ta mõistab, et ta ukse alt 3 cm praost läbi ei mahu, hakkab ta kätega vastu ust taguma ja häälega hõikuma. Mul on nüüd valik, kas kannatada ta kolkimist ja õnnetut hüüdu läbi ukse, või teha talle uks lahti, lasta ta tuppa ning kannatada tema tuuseldamist ning kilkamist, mis on aga nüüd, kui ta on juba uksest sisse saanud,  rõõmus kilkamine, sest kontoris on nii palju asju, mida ta puudutada ei tohi, aga mida ta nüüd loomulikult endale krabada üritab.

Ma valin iga kell õnneliku õnnetu üle ning maailma kõige õnnelikum laps tormab nagu tuulispask avanenud uksest mu sahtlite kallale. Ta ei pea enam alumisi sahtleid lahti tõmbama, sest nüüd ulatab ta ka ülemisteni ja need on täis pisikesi asju, mida mina miskipärast tal suhu toppida ei luba. Asjad nagu klambrid, rõhknaelad, liimipulgad ja korrektorid.

Aga ma pole ainuke, kes arvab, et kodus töötamisega kaasnevad imelikud, lapse poolt tekitatud olukorrad, vaata seda: Kodus töötavate emade üllatavad saladused

Kui ma olen suutnud edukalt ta sahtlirünnakud ära blokeerida, jääb ta hetkeks rahule ning tõmbub pealtnäha eemale ja jääb nende asjadega mängima, mis tal õnnestus sahtlist kätte saada. Siia kuuluvad märkmepaberid, pastakad, joonlauad, mälupulgad. See annab mulle hetkeks võimaluse sukelduda töösse. Ok, tegelikult olgem ausad, kui laps mõtte sassi löönud on, siis on suhteliselt keeruline tagasi töösse sukelduda ja tavaliselt avanevad siis automaatselt näoraamatud ja muud ajatapmislehed ning ongi töörütm häiritud.

Tappes aega, lugedes portaalidest mitte kui midagi, lihtsalt kerides teksti ning uudistades, et kes mida sõi, meenub mulle taas Noorsand hetkel, kui ta põnevil nägu mu arvuti monitori tagant välja ilmub. Kuidas ta lauale sai? Ta ei tule veel iseseisvalt jalgele ja see diivan, mis laua kõrval on, on tema jaoks ilmselgelt liiga kõrge, et peale ronida. Kuidas ta siis lauale sai? See jääbki hetkel müsteeriumiks, sest kolmel korral on seda juhtunud ning ma olen alati avastanud ta laua peal täiesti ootamatult. Ma kahtlustan, et ta ronib kõigepealt diivanipadjale, mis vahel põrandal on, sealt suure Puhhi mänguasja otsa ning sealt diivanile. Aga enne, kui ma seda oma silmaga ei näe, kavatsen ma seda imeks pidada.

Igal juhul on see kontor kõike muud kui minu tuba. Kodus töötamine on topelttöö, sest sa pead muretsema, et töö tehtud saaks ja samas pead muretsema, et kuidas toime tulla kõigi nende segajatega, mis sind kodus ümbritsevad. Eriti, kui sul on kodus laps, kes tahab sinuga aega veeta ja mul on tegelikult nii hea meel, et ta seda tahab.

Seepärast hakkabki minu produktiivne tööaeg tavaliselt siis, kui ta magama läheb, et ma saaksin siin keset kuivavaid trussikuid ja sokke julgustada kõiki suitsetajaid, et nad selle esimese sammu vaba elu poole astuksid. Sest ega see blogi kirjutamine pole minu päristöö, päristööna annan ma oma panuse sellesse, et kõik, kes soovivad, saaksid suitsetamisest vabaks! Vaata: www.allencarr.ee

Loe ka Henry teist blogi http://amidahenryteeb.eu