Isa blogi: Laps on nüüd kolmekuune, kas minust on liiga vara muretseda, et ta võib kunagi suitsetama hakata?

 (4)

Isa blogi: Laps on nüüd kolmekuune, kas minust on liiga vara muretseda, et ta võib kunagi suitsetama hakata?
Foto:Erakogu

Üks asi, mille üle ma tõeliselt uhke olen, on see, et ma suutsin suitsetamise enne isakssaamist maha jätta. Aga alustasin sellega nii varakult, et takkajärgi on endalegi arusaamatu. Aga loe, kuidas üks laps üldse suitsetama hakkab, see on ju nii lihtne.

Mina olen üles kasvanud Tartus linnalapsena. Mind saadeti küll igal suvel maale vanavanemate juurde asumisele, kuid ma tahtsin kõike muud, kui maal olla. Suurim probleem maal olemisega oli see, et kõik sõbrad olid linnas ning ma olin väga sotsiaalne inimene. Maal oli ka paar sõpra, kuid ma kasutan sõna sõber nende kohta vaid sellepärast, et nad ei olnud vaenlased. Selles mõttes, et suhtlesin nendega vaid sellepärast, et nad elasid meie kõrval ja kellegagi sa ju pead suhtlema.

Enamjaolt olid meie naabrilasteks tüdrukud. Naabermajades elaski kokku kuus tüdrukut ja ainult üks poiss. Tüdrukud võisid ju oma plikalikul moel toredad olla, kuid mitte ükski neist ei viitsinud metsas luurekat ega trifaad mängida. Rääkimata pallimängudest. Lisaks panid nad mind korduvalt proovile ja teatasid itsitades, et kui ma tahan nendega mängida, siis ma pidin selleks midagi tegema. Tavaliselt ma pidin midagi tooma, mida oli väga raske või võimatu leida. Alles nüüd ma saan aru, et tegelikult vist polnudki liivakasti seda aardelaegast peidetud, vaid nad lasid lihtsalt mul seal mitu tundi kaevata, et ma nende nukkudega mängimist ei segaks.

Seotud lood:

Naabriks oli ka üks poiss, kes oli minust aastaid vanem, kuid teda huvitasid alati mingid imelikud asjad, mis minu jaoks olid surmigavad. Näiteks meeldis talle mõttetuid pikki jalutuskäike teha. Ma ei saanud aru, miks ta ei võinud seal maja ees suitsetada. Miks ta pidi tundideks selleks lihtsalt metsa kõndima minema. Ta ehitas metsa maailma lahedaima onni, kuid jälle selle asemel, et seal luurekat või sõda mängida, tahtis tema seal onnis lihtsalt vaikselt istuda ja suitsetada. Meie maakoht oli kohe jõe ääres, mis oli täis väikseid kalu ja vähki ning alati, kui me temaga kalale läksime, pidime me taas kilomeetreid allavoolu minema, et tema saaks maha istuda ja suitsetada. Ei olnud harv juhus, kui jõekallast pidi minnes vajusid sa jalaga puusani kusagile kopraurgu ja see oli alati väga hirmutav, sest, kes on kobrast näinud, siis ta teab, et see ei ole sulle mingi hamster, vaid ikka korralik elukas. Ning ma kujutasin vaimusilmas ette, kuidas keegi seal sügaval urus ehmatusega oma hambad jalga virutab.

Loe veel

Kuid ühel hetkel suitsetasin ma isegi ligi kolm pakki päevas ja käisin naabripoisiga sarnaselt maal olles pidevalt „metsa ja jõge uudistamas“. Nüüd on mu tööks tuua inimesed jõe äärest ja metsast tagasi oma pere juurde, et nad ei käiks tulevikus neis ilusates kohtades, sest nad peavad, vaid sellepärast, et nad tahavad.

Ma olin lapsena alati hästi pahane, et mu ema mind sinna igavusse igal suvel surema viis. Ma ei saanud aru, miks ma ei võiks olla linnas, nagu kõik teised lapsed. Kuid nüüd ma mõistan nii seda, miks ema mind viis, kui ka seda, miks teised lapsed linnas olid. Kõigil lihtsalt kahjuks ei ole nii suurepäraseid pensionil olevaid vanavanemaid, kes mitte ei ole ainult nõus laste järgi vaatama, vaid nad on rõõmsad ja tänulikud, kui lapsed neile tuuakse. Ja seda mitte ainult tasuta tööjõu pärast. Ma saan aru ka emast, sest lapsevanemana sa muretsed oma lapse pärast pidevalt ning suviti ei ole lapsed ei koolis ega lasteaias, vaid kurat teab kus. Kui keegi teine, keda sa usaldad, vastutab, siis sa ei pea helistama viis korda päevas, et kontrollida, kas kõik on korras, vaid sa võid hinge tõmmata. Kui sa tuled koju, siis seal on miski, mida sa enne lapse saamist hinnata ei osanud — vaikus.

Meie noorsand sai nüüd kolmekuuseks. Ta on väga rõõmsameelne ja uudishimulik laps. Ta on meile mõlemale väga suureks rõõmuks, kuid täna on Esileedi poisiga enda vanemate ja õdede juures maal ning kodus on.. vaikus. Mänguasjad ei laula, noorsand ka mitte, lihtsalt vaikus. Sa küll igatsed nende järele, kuid kuna nad on ära olnud kõigest kolm tundi, siis igatsus on palju väiksem, kui nauding vaikusest. See tõepoolest on kuldne. Kuid ma tean, et paari tunni pärast ma juba helistan ja ütlen, et nad võiksid nüüd koju tagasi tulla, kuna vaikus asendub igatsusega. Lapsevanema elu, tead.

Isa blogi jätkub nädala pärast laupäeval ja kui sõda suitsetamisega on teema, mis ka sulle korda läheb, siis  loe SIIT, kuidas ma sellega võitlesin. Ja võitsin!

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare