Isa blogi: ma ei oleks tahtnud saada lapsi ajal, kui ma olin oma pidutsemise haripunktis, kus peamine lõõgastus oli alkohol ja vali muusika
Kuid see unistus muutus, sest mu sõbrad käisid ühe purjekaga kaasas ning sõitsid poole maakera jooksul kaasa ning see kirjeldus, mida kaasa sõitnud neiu mulle kirjeldas, ei ole kadestamist väärt. Hoolimata sellest, et ta ütles, et ta läheks uuesti. Täpsemalt veetis ta suure osa ajast oksendades, sest merehaigus ei lasknud seda reisi nautida. Mina ei ole eriti hea oksendaja. Ma ei ole seda juba oma kümme aastat teinud ja ma loodan, et ma kunagi ei tee ka enam, kuid see on nii kirkalt mul meeles, sest see oli kohutav.
Mina eelistaksin tulevikus reisida mööda õhku või mööda maad. Mu õde elab Kanadas Vancouveris ja ma plaanisin, et järgmisel aastal võiksime Esileedi ja Noorsandiga talle külla minna küll, sest siis on poiss juba piisavalt vana, et me suudaksime teda natukenegi ühe koha peal hoida. Hetkel oleks see võimatu, sest ta silmad on nagu laserid, mis otsivad objekte, mida tal kohe puudutada tuleb ja siis ei tule koha peal olemisest enam midagi välja.
Juba selline lihtne asi nagu küüntelõikus on tema jaoks piin. Kõik tegevused, kus ta on sunnitud ühe koha peal olema on tema jaoks piin - mähkmevahetus, küüntelõikamine, juukselõikus, söögitool, turvatool autos. Miks ta nii püsimatu on, ei oska öelda. Filmides on lapsed, kes söövad suhkrut hästi püsimatud, kuid selles ei saa mure olla, sest seda ta peaaegu ei saagi. Kui keegi minu küüsi lõikaks ja sunniks mind toolis istuma, siis ma laseks sel lihtsalt juhtuda. Ma oleks isegi nõus selle eest maksma.
Kusjuures meil on sõpru, kelle lapsed on Noorsandiga sarnases vanuses, kes jagavad sotsiaalmeedias pilte, kuidas reisitakse lapsega kohtades, mis on meist umbes 20 lennutunni kaugusel. Ma ei oska isegi ette kujutada, kuidas see meie puhul nii võimalik oleks, et ma ei peaks keset lendu lennukitäit inimesi veenma, et nad meid pardalt alla ei viskaks. Muidugi on Noorsand ka hästi aktiivne ja mänguväljakutel käies kõige valjem laps väljakul ja ma ei oska hinnata, kui rahulikud ja püsivad on nende lapsed, kes julgevad pikkadele reisidele minna.
Kuid tundub, et järgmise aasta reisist õe juurde ei tule midagi välja, sest sügisel lisandub meile veel kaks väikest. Ma ei tea, kuidas nendega kodus toime tulla, rääkimata reisil olles. Seega tundub, et kõik meie reisid lükkuvad teadmatusse kaugusesse edasi. Ainuke koht, kuhu me perega paari aasta jooksul reisime, on pood, sest usun, et ka see saab olema väljakutse, et kõik riidesse panna, vetsus ära käia, kõhud täis sööta, autosse istuda, kohad ära jagada. Kindlasti keegi näpistab kedagi, keegi kaebab kellegi peale, kedagi tuleb lohutada. Ma ei tea. Mul pole kunagi nii palju lapsi olnud.
Aga ma ei ole sellepärast ka õnnetu. Lihtsalt elukorraldus saab olema teistsugune. See ei kurvasta mind, sest ma arvan, et ma sain lapse õigel ajal. Tuttavad küll avaldasid minu suhtes juba minu kahekümnendates muret, et mul lapsi ei ole, kuid kõik see võttis lihtsalt aega, et settida.
Ma ei oleks tahtnud saada lapsi ajal, kui ma olin oma pidutsemise haripunktis, kus peamine lõõgastus oli alkohol ja vali muusika. Ajal, kui ma seda oluliseks pidasin ja ma oleksin lapse pärast pidanud selle ohvriks tooma, oleksin ma ju tahestahtmata tundnud, et ma jään millestki ilma.
Kuid praeguses eluetapis ei ole mul sellist tunnet absoluutselt, sest ei alkohol, ega vali muusika, ei ole mulle enam sotsialiseerimises ega lõdvestumises olulised. Pigem need segavad, sest alkohol teeb mu halva diktsiooni veelgi hullemaks ja vali muusika sunnib sind kas vaikima või karjuma, niisama rääkimisest kasu ei ole, sest seda poleks kuulda.
Ma käisin siin ühes klubis paar nädalat tagasi ja mul oli väga lõbus, kuid lõbus oli see eelkõige toreda seltskonna ja nostalgia tõttu. Alkohol oli ikka alkoholi maitsega ja klubid nägid ikka samasugused välja. Kui ma saaksin tuua ühe alkoholi kasu välja, mida see mulle sel õhtu juurde andis, siis see andis mulle otsustavust, sest nüüd ma tean, et mu uus telefon on tõepoolest veekindel. Kaines olekus ei oleks ma enda telefoni nii julgelt akvaariumi katsetamiseks visanud. Alkohol on väga osav seda ratsionaalse poole häält summutama.
Üks eredam mälestus oli ka, nimelt oli tantsuplatsi kohale lavale roninud tantsima Eesti suurima seltskonna ajakirja peatoimetajanna ja kui ma hommikul telefonis selfiesid vaatasin, mis ma koos temaga tantsuplatsil tegin, siis see ei olnud see naisterahvas mitte kuidagi isegi tema moodi mitte. Soeng ehk oli õrnalt sarnane, aga ka mitte eriti. Siin tekkis mul mitu küsimust, alates sellest, et miks kirevasepäralt tundsin ma purjus peaga vajadust liba-peatoimetajaga pilti teha, kuni selleni, et millal ma seda tegin. Ning ma ei olnud isegi nii väga purjus mitte. Veel üks põhjus, miks alkohol lõõgastumiseks parim viis pole.
Kui sa kasutad Facebooki, siis tule ka minu FB lehe sõbraks http://www.facebook.com/aMidaHenryTeeb
