Kuid lapse juurde tagasi tulles, on neid muutuseid kaks. Esiteks, on tal beebidele omaselt põsed hästi punased. Jah, ma näen, et see ei näe välja selline, et võiks öelda, et küll on meie laps terve, sest põsed punetavad. See on selline põsepuna, mis näeb välja nagu allergia. Esileedi, kes on proviisoriks õppinud, luges terve Ravimiameti andmebaasi vist läbi, et leida sobiv kreem põskedele. Minu arust lisab see poisile just särtsu juurde, sest seda kahvatut nägu saame me ju terve talve veel vaadata. Palju vahvam vaatepilt on see, kui tal põsed vahvalt punased. Esileedi vaidleb mulle loomulikult siinkohal vastu, sest tema tahab oma kahvatut titat tagasi.

Teine asi, mis tal juhtunud on, on see, et ta kaotas enda hääle. Nagu ma eelnevalt rääkinud olen, siis noorsand on väga, väga (ma paneks paar „väga” veel siia juurde, aga toimetaja kustutaks need tõenäoliselt ära), väga valjuhäälne. Me tahtsime talle algselt nimeks panna Märt Jakobson ja googeldades nägin, et Eestis on juba üks Märt Jakobson olemas, kes juhtub olema ooperilaulja. Noorsandi heledas ja läbilõikavas hääles on väga suur potentsiaal vallutamaks ka kunagi ooperilavasid. Kuid seni, kuni ta veel viisi ei pea ja toob kuuldavale häälitsusi, mida võiks vabalt pidada autoalarmiks, ei ole ma väga kurb, et tal häält pole.

Kui teised oma tittedega meil külas on ja nad mingil põhjusel nutma puhkevad, siis on selline tunne, et keegi hoiaks justkui patja nende näo ees — noorsandiga võrreldes, no nii vaikse häälega. Noorsand vaikib valjemini, kui teised beebid nutavad.

Kuid hetkel on eriti öösiti see aeg, kui ta ei suuda piiksugi suust välja saada, sest öösiti on kurk ikka kuivem ja kui ta püüab märku anda, et nüüd oleks aeg rinda saada, tuleb kuuldavale vaid merekohina sarnane hääl … Mmm …rahustav … päike, rand, liiv… „Esileedi! Ärka üles, see ei ole merekohin, see on sinu näljane beebi!“  Päeval tuleb hääl tagasi, kuid see on teistsugune. Selline jäme. Selline, mis paneks mind kahtlustama, et huvitav, kas ta suitsetab, kui ta kõndida mõistaks ja välgumihklit põlema oskaks panna.

Selleks, et hääl tagasi tuleks, palus Esileedi mult apteegist inhalaator osta. Ma tõepoolest ei tea, kuhu tal selle häälega taastamisega nii kiire on. Kodus pole üheksa kuud nii vaikne olnud. Kui keegi on hiljuti apteegist inhalaatorit ostnud, siis ta teab, et see maksab tõepoolest väikese varanduse. Ma mäletan, kui ma väike olin, siis meil oli mingi valge potsik, kuhu sa panid suu peale, katsid lõua rätikuga, et lõuga ära ei kõrvetaks ja hingasid seda sisse. Nüüd on see mingi elektriline ja sa vist ei pea isegi sisse hingama, vaid see kompressor ise surub sulle õhu kopsudesse. Ma ei ole päris kindel, kuidas see töötab, sest Esileedi palus mul juhiseid lugeda ja mina .. ei loe juhiseid.

Kui ma püüan keskenduda millegi igava lugemisele, siis muutub kõik ümbritsev palju huvitavamaks. Eile, kui ma püüdsin seda lugeda, siis peale teist lõiku meenus mulle, et meil pole kodus tomatit ja läksin turule tomatit tooma. Tulin tagasi, istusin, lugesin paar lõiku edasi ja avastasin end laelambilt tolmu võtmas (ma ei ole elus vist kordagi varem lambilt tolmu võtnud). Igatahes otsin ma endale kohe mingi muu tegevuse, mis tuleb kohe ära teha. Ma olen umbes sama pühendunud nagu enesetaputerrorist enda kolmekümne viiendal missioonil.

Õnneks päästis Esileedi päeva ja lubas, et loeb ise juhendi läbi. Ma küll näitasin väikest vastuseisu, et oh ole nüüd, küll ma ise loen, ära muretse, kuid ta vist tunneb mind ja teab minu suhet igavate tekstidega.  Me täiendame teineteist — tema loeb juhendeid ja mina hoolitsen, et kodus tomat otsa ei saaks. Õiglane ju.

Henry teine blogi räägib tema teekonnast tervislikkuse poole http://amidahenryteeb.eu