Isa blogi: Ma saan aru küll, miks meid enam pubisse ei kutsuta
Aga sa kuuled ikka, et ühed sõbrad läksid kambakesi välja, teised korraldasid pubiõhtu, kolmandad läksid välismaareisile. Kas see, et see, et meil nüüd laps on, tähendab, et meid peaks maha kandma?
Lapse saamisega kaasneb ikka see, et sõprade jaoks jääb vähem aega. Just avastasin, kui ühele oma parimale sõbrale täna näoraamatus õnne soovisin, et viimane sealne vestlus toimus meil aasta tagasi, kui talle sünnipäevaks õnne soovisin. Mõne inimesega vist ongi nii, et sa ei pea pingutama end pooleks, et temale aega leida, vaid te suhtlete täpselt siis, kui teile sobib, tundmata süümekaid, et te seda tihedamini ei tee.
Aga sellegipoolest — et meil nüüd laps on, ei tähenda, et peaksite meid maha kandma.
Kuid arutledes küsisime siis endalt, et kui meid oleks kutsutud klubisse, kas me oleksime läinud? Muidugi oleks! Kui see toimuks päeval kahe noorsandi uinaku vahel ja seal oleks privaatne koht, kus talle süüa anda. Oluline oleks ka see, et muusika liiga vali poleks ja läheduses poleks purjus inimesi.
Kas me oleksime osa võtnud pubiõhtust? Esiteks, miks see peab toimuma õhtul? Miks me ei võiks käia hommikupoole ja kui vahetada sõna pubi sõna kohviku vastu, siis tänan kutsumast ma tulen meeleldi sinuga lõunale päevapraadi sööma. Või veel parem, võta toit kaasa ja tule külla, et me ei peaks kaasa võtma varuriideid, kõrisevaid mänguasju, hunniku mähkmeid ja igaks juhuks käru, kui tal uni peale tuleb. Saaksidki paremini tuttavaks selle „imega”, kes näoraamatu järgi justkui muud ei tee kui naeratab. Tule kuula ta kõrvulukustavat häält, kui tal hetkeks igav hakkab. Pole vist sama, mis pubiõhtu? Ma vist mõistan, miks meid ei kutsuta..
Aga reisile oleksime läinud? Aga äkki saame sõbrad nõusse ja ei lähe Türki vaid käime Põlvamaal Palojärve ääres, siis jõuab vannitamiseks tagasi tulla! Lisaks ostsime noorsandile just päikesekreemi ja pealegi ilmad on sellised, et vaevalt sealt sooja maa päike hetkel paremini võtab kui kohalik.
Noh jah, päris kõigest ei saa me tõesti osa võtta ja oleme seltskonnast justkui kadunud, kuid enamikel meie sõpradest on lapsed ja nad on läbinud täpselt samasuguse perioodi, kus prioriteediks on laps ja tema heaolu. Vahel tuleb kompromisse teha ja mina olen väga kompromissideks valmis, näiteks ükskord olin ma suisa nõus ilma hääleta korvpalli vaatama, sest kodus oli palav ja uksed olid vahelt lahti. See on tänaseni teravalt meeles ja ma ei tea siiani, mis kilde Kalev Kruus Andres Sõbraga viskas…
Väga suures osas ei ole asi mitte lapses, vaid hoopis minus endas. Ma jätan aeg-ajalt mõned asjad ära mitte sellepärast, et ma ei saa Esileedi ja noorsandi juurest ära tulla, vaid sellepärast, et ma ei taha ära tulla. Kurat võtaks, mul on vahel süümekad isegi siis, kui poiss jääb liialt pikalt mängukaare alla üksi mängima ja ma oma asjadega tegelen, sest kui ma olen ta nägemisraadiuses, siis ta otsib pidevalt silmakontakti ja kui selle saavutab, siis tuleb ta näole maailma armsaim naeratus. Vahel jään oma toimetusi tegema ja unustan ära, et keegi stalker mind eemalt vaatab ning mu pilku püüab ja kui siis meenub, siis tuleb tahtmine poeg kaissu võtta ja vabandada, et mul tema jaoks aega ei olnud.
Kuid loomulikult ka mina väsin aeg-ajalt temast. Näiteks kui ta vahel teadmata põhjusel mu kõrva juures tuletõrjeauto hääli jäljendab. Või kui ta oma jalgadega sipleb, kui ma üritan talle sokke jalga saada. Või kui ta kakab siis, kui Esileedi kodust juuksurisse läinud on. Kuid sellistel puhkudel tuleb see lihtsalt kõik enda jaoks naljaks keerata, laps sülle võtta, lutt suhu panna ja Esileedit ootama jääda, kes koju naastes talle sokid jalga tõmbab ning mähkme ära vahetab.
Järgmine postitus juba nädala pärast!
