Isa blogi: Ma tean, et see pole ime ja me kõik oleme seda teinud
„Henryyyyy!!!“, kuulsin ma, kuidas Esileedi mu nime kõrvalttoast ehmunult hüüdis. Esimene reaktsioon on mul loomulikult ehmumine, et mis hirmsat nüüd seal siis juhtus. Kuid selle 9 aasta jooksul, mis me oleme koos veetnud, olen ma õppinud mõistma, et Esileedi reageerib täpselt sama entusiastlikult siis, kui ta võidaks lotoga miljoni, nagu siis, kui sarja „NCIS“ uus osa on telekas. Loomulikult ütleks ta, et ma liialdan ja kui ma paluks tal siis ette näidata, kuidas ta siis neile kahele asjale erinevalt hüüatusega reageeriks, siis ta ütleks, et ta ei ole kunagi „NCIS“ peale kiljatanud. Kuid kui ma siiski käiks peale ja paluks lihtsalt hüüatusega näidata kahte erinevat reaktsiooni, siis ta presenteeriks mulle ikka kaks täiesti identset kiljatust.
Võib olla on asi minus, et mulle jäävad erinevad varjundid märkamata, sest näiteks kui värvidest rääkides, siis Esileedi lavendel, purpur, fuksia ja bordoopunane on minu jaoks lilla. Vahepeal laskume suisa vaidlusesse, kui mina ütlen, et see on hall ja tema ei saa aru, kuidas ma ei näe, et see on ju täiesti sinine. Mõni üllatus siis, et ma ei tee vahet rõõmsal ja rõõmsal.
Kuid ma ei saa ju ehmunud hüüdele reageerimata jätta ja läksin teise tuppa ning Esileedi teatas mulle silmade särades, et meie beebi keeras end esimest korda iseseisvalt kõhult selili! Me oleme seda pikalt oodanud ja temaga võimlemisharjutusi teinud ning nüüd on see ka vilja kandnud, sest ta keeras seljalt kõhuli nagu tõeline proff… Ei, nagu proff ei ole vist õige väljend. Pigem oleks õige väljend, et ta keeras end seljalt kõhuli nagu beebi, kes keerab end esimest korda peaaegu seljalt kõhuli. See liigutus, jah, ei olnud väga sujuv ning tuli pika punnimise peale, kuid ta tegi seda täiesti ise.
Eelnevad korrad, kui Esileedi temaga põrandal võimles ja mind vaatama kutsus, kuidas beebi peaaegu ise keerab, siis tõesti, ema silm näeb ikka oma last kõige tublimana, sest see peaaegu keeramine nägi välja selline, et Esileedi ikka ise keeras ta põhimõtteliselt kõhuli ja ainus abi, mis noorsandi poolt tuli, oli see, et ta ei hakanud väga vastu ja lasi sel sündida.
Kuid nüüd olid teised lood. Seisin nende juurde ja palusin, et ta paneks poisi selili, et ta uuesti keeraks, et ka mina näeks ja oh seda imet — ta tõstis jalad kõrgele, vajutas need ühele poole, vajus küljele ja sealt punniski end ise kõhuli, ise hästi rõõmus ning näoga nagu oleks Olümpialt medali toonud. Käed jäid küll kõhu alla lõksu, kuid ta oli kõhuli! Me ei saa ju seda lapse ajaloolist sündmust üles filmimata jätta ja otsisin kiirelt kaamera üles ning palusin Esileedit, et ta paneks lapse korra veel algasendisse.
Kaamera filmimas, käte värisedes ootasin uuesti selle väikese ime kordumist, kuid mitte midagi ei juhtunud. Ainus, mis filmile jäi, oli see, kuidas noosand üritas tervet enda rusikat küünarnukini suhu toppida. Ootasin ja ootasin, kuid mitte midagi, mida tulevikus ta pulmas uhkusega seina peale kuvada — vaid ta pisikesed sõrmed ilast nõretamas, silmad punnis kaamerat uudistamas ja rõõmsalt kilkamas. Nii palju siis filmist.
Läksin teise tuppa tagasi ja jõudsin vaid toolile istuda, kui Esileedi hüüdis uuesti, „Henryyy!!“. Ajaliselt pidi „NCIS“ algama ju küll, kuid ma aimasin, et see võib siiski olla seotud keeramisega ning kiirustasin tagasi ja seal ta oligi uut üritust tegemas ning Esileedi oli juba seda kaameraga üles võtmas. Elevandiliku graatsiaga keeras ta end uuesti seljalt kõhule, kaotas tasakaalu ja vajus selja peale tagasi. Vaid minu poeg suudab vist kõhuli pikali olles tasakaalu kaotada. Perekonna kroonikas on see väike ime nüüd igatahes kajastatud. Ja ma tean, et see ei ole tegelikult ime ja me kõik oleme seda teinud, kuid iga edusamm, mida ta teeb, tundub mulle väikese imena.
Aga nädala pärast juba uutest saavutustest!
Henryl on ka teine blogi, vaata: tervisepoole.wordpress.com
