Isa blogi: miks naised ja mehed kodu koristamisest nii erinevalt aru saavad?
Annan loomulikult ka enda panuse, et kodu võimalikult vähe sassis oleks. Minu ja Esileedi suurim erinevus koristamises ongi see, et tema eesmärk on kodu korras hoida ja minu eesmärk on seda võimalikult vähe sassis
hoida. Pealtnäha justkui samad asjad, aga sisuliselt täielikult erinevad.
Kui mina koristan tuba, siis sätin asjad nii, et nad laokil ei oleks, tõmban vabad pinnad tolmulapiga üle ja lasen kiirelt ka tolmuimejaga põrandad üle. See võtab mul ehk kokku 10-15 minutit. Kui Esileedi sama tuba koristaks ja teeks täpselt samu toimetusi, võtaks tal juba ainuüksi tolmuimeja osa poolteist tundi, sinna otsa ka mopiga ülekäimine. Tulemus on ka totaalselt erinev, sest minu arusaam puhtusest on tema omaga täiesti erinev.
Mäletan suhte algusajast, kui ta mind esimest korda enda juurde ööseks vedas, siis see juhtus peale alkoholirohket klubiüritust. Kui sa oled oma organismi õhtu otsa alkoholi ja nikotiiniga mürgitanud, sinna otsa tantsuplatsil ebaloomulikke liigutusi teinud, preili ees edvistanud ning teda kilomeetreid süles kandnud, sest ta suunurgast kurtis, kui väsinud ta on, siis sellise õhtu lõppedes on viimane asi maailmas, millele sa tähelepanu pöörad see, kui korralikult sa enda riided tooli peale sätid. Astusin kuidagi pükstest ja sokkidest välja, pluus vajus kusagile voodi vahele ning langesin rampväsinuna tema diivanvoodile. Minu suureks jahmatuseks sättis Esileedi kõik oma riided pedantse täpsusega riidepuule, sättis justkui muuseas ka minu riided ilusasti kokku, võttis meigi maha, loputas keha ja puges voodisse. Ma ei olnud kunagi midagi sellist näinud. Mulle tundus, et tema midagi minusarnast ka mitte.
Igal juhul on Esileedile puhtus alati ülioluline olnud ja kui ei ole puhas, siis ta reageerib sellele, kas koristamisega või stressis olemisega. Noorsand muudab selle aga väga keeruliseks. Ma ei tea, kas tal on mingi külgetõmbejõud, aga ta võib roomata ühest toa otsast teise, ühtegi asja puutumata ja kui ta selja taha vaataks, siis ta näeks, et hetk tagasi täiesti puhas olnud põrand on mänguasju täis. Kuidas tal see õnnestub, ei oska kuidagi seletada.
Lisaks on ta arusaanud, et kappidel on võime lahti tulla ja kõik sees olevad asjad, ei ole kapi külge keevitatud, vaid need saab lihtsa vaevaga tuppa vedada. Meil on suured lükandustega kapid ja kui ta avastab, et keegi on jätnud millimeetrise vahe, siis sinna on ju võimalik sõrm vahele pista ja hetke pärast ei ole kapis tema sõrm, vaid sa näed, kuidas sokk kapiukse juurest välgatab ja ta üleni kappi ekspeditsioonile poeb.
Ma ei tea, kas see on kõigil lastel nii, aga miskipärast on kõige põnevamaks mänguasjaks kujunemas jalanõud. Tõenäoliselt sellepärast, et me ütleme talle alati „Ei!", kui ta mu tossu endale poolenisti suhu mahutab, või Esileedi plätut lakub.
Sõna „Ei!" tundubki justkui võlusõna olevat. Kui ta kuuleb seda, siis ta hetkeks tardub, lõpetab selle ära, mida iganes ta hetkel teeb, vaatab üle õla keelaja poole, naeratab ja vaikselt-vaikselt liigutab käe tagasi keelatud asja poole.
Meil on põrandal üks potilill, millest on väga vahva näiteks mulda välja kraapida, või selle lehtedest kinni haarata ja põrandale tõmmata. Ka see lill on väga põnev, sest miskipärast on selle puudutamine keelatud ja ta peab ju ometi tõe jälile jõudma, et mis kuramuse põhjusel ta seda siis puutuda ei või. Eks ta jätkab selle pikali tõmbamist ja mulla sees sonkimist seni, kuni ta selle saladuse avastab. Mine tea, äkki on seal kusagil midagi väga olulist peidus.. nagu kivi, või puuoks.
Hetkel ongi väga keeruline kodus korda hoida ja sellega võiks leppida, kuid Esileedi pole käega löönud ja võitleb vapralt tuuleveskiga. See tuuleveski sööb praegu pirni ja võib ainult ette kujutada, kuidas Esileedi igakord sügavalt sisse ja välja hingab, kui noorsandil järjekordne pirnitükk põrandale plartsatab.
Loe ka Henry teist blogi http://amidahenryteeb.eu
