Sest pisikese lapsega pead sa seda tegema. Kui see on ülehoolitsemine, siis ju me seda tõepoolest teeme. Minu silmis on see lihtsalt loogiline mõtlemine, mitte ülemuretsemine. Ma ei tee seda kogu aeg, vaid haigustepuhangute aegu.

Noorsand saab täna veel jätkuvalt rinda ja uinakutel uinub lutiga. Ärkveloleku aegadel ta lutist puudust ei tunne ja me seda talle ei paku ka. Kuid kui tal nina kinni on, on nii lutti kui ka rinda imeda ülimalt tüütu. Löriseb nagu mõni odavam mootorpaat ja ahmib iga paari sõõmu tagant õhku nagu sukelduja, kas pinnale tuleb.

Teisisõnu on seekord läinudki nii, et ma tõin viiruse meie koju. Algul olin siruli mina ja siis Esileedi Noorsandiga kohe takkajärgi. Kust ma selle sain, ei kujuta ette, kuid nagu näha, siis ei olnud seekord kasu ka väga hoolas olemisest.

Varem meeldis mulle haige olla. See haige olemise tunne ei meeldinud, kuid meeldis see hoolitsus, mis sellega kaasnes. Kuidas mulle sokke jalga tõmmatakse ja teed voodisse tuuakse. Kuidas keset päeva on normaalne see, et ma vaatan diivanil telekat ja mitte ainult! Lisaks toob Esileedi ise mulle pleedi peale ja küsib aina, kas ta saab mind kuidagi aidata.

Kuid kui olla haige samal ajal, kui Esileedigi, siis kaob haigusest igasugu nauding. Ei saa minna diivanile pikali, sest Esileedi on seal juba ees. Tuleb täiesti omapäi villased sokid jalga tõmmata ning endale teed keeta. Mitte ainult endale, vaid ka Esileedile.

Aga seekord ei olnud haiged mitte ainult meie, vaid sellest vastikust viirusest sai osa ka Noorsand ning tatilörinaga virisev haige laps ei ole tore kaaslane. Eriti, kui sa isegi ennast halvasti tunned. Sellised päevad kinnitavad mulle seda, mida ma niigi uskunud olen, et haigetest inimestest on targem kõrvale hoida.

Alati ei ole võimalik, sest pisiku võib saada kust iganes. Kuid vähemasti on mul siis võimalus, et ma ei saa seda, kui ma haigusepessa ise ei roni. See on nagu peksa saamisega- sa võid peksa saada, kus iganes, kuid poksiringis on selleks palju suurem võimalus, kui maja taga peenras sonkides. Seda küll muidugi sel juhul, kui see on sinu peenar. Kui sa songid kellegi võõras peenras on peksa saamise tõenäosus umbes sama hea, kui poksiringis.

Kui ma peaksin nimetama kaks asja, mida Noorsand kõige enam vihkab, siis need on töötava saumikseri hääl (vaikiva saumikseri häälega tal probleeme ei ole) ja see, et keegi üritab ta ninast tatti välja imeda. See karjumine ja rabelemine, mis sellele kaasneb, on nii mõnigi kord toonud endaga Esileedile kaasa nii mõnegi sinika või kriimustusjälje. Võiks arvata, et kui Noorsand on aasta jooksul ära õppinud lusikaga söömise, käputamise, luureka mängimise, siis võiks ära õppida ka nuuskamise. Aga ei, ta on kohutav nuuskaja.

Eile ütlesin Esileedile, et meie laps on nagu vaese mehe Ämblikmees. Ta küsis, et mis mõttes? Selles mõttes, et eile, kui ta aevastas, lendas tatt ühest ninasõõrmest vastu mu käes olevat lusikat, millest ma teda söötsin ja nii, et tatt ei katkenud. Ma mõtlesin, et kui ta nüüd tati ninna tagasi tõmbaks, huvitav, kas see rebiks lusika mu käest. Seda me ei saagi teada, sest sama kohutav, kui Noorsand on nuuskaja on ta ka kohutav tati sisse tõmbaja ja meie Ämblikmehe eksperiment jäigi ära.

Aga see tati ninast väljatõmbamise asi pole ainuke imelik seadeldis, mis beebide jaoks on välja mõeldud. Vaata SIIA

Hea on nüüd see, et oleme kõik haigusest taastumas. On kadunud palavik, suurem osa köhast ja nina pole enam turses. Noorsand on palju rõõmsameelsem ja nõuab häälekalt, et ma temaga põrandale mürama läheksin. Ma olen seda aega pikalt oodanud, mil ta tahab, et ma temaga müraksin, sest Esileedi pelgab mu intensiivsust ning ta pole pooltki nii mänguline nagu mina olen ja tal on ainult hea meel, kui ma saan endale uue ohvri, kellega maadelda, keda kõditada ja kelle kõhtu puristada.

Loe ka Henry teist blogi http://amidahenryteeb.eu