Ma oleksin tahtnud ka mõnd pilli mängida, aga kahjuks mind väiksena kusagile muusikakooli ei pandud. Kindlasti oli mul selle üle hea meel siis, sest see andis mulle võimaluse sõpradega õunaraksus käia ja pargis kodust varastatud tikkudega mängida. Ma olin väiksena tohutu püromaan ja ma pean seda täiesti imeks, et mu isa oli see, kes meil kodus tulekahju korraldas, mitte mina. Midagi lummavat selles tiku süütamises oli ja kindlasti oli oluline ka see vahelejäämise võimaluse moment, sest vanemad ju keelasid mind alati, kui teolt tabasid. Aga see läks üle ja ühel hetkel ei huvitanud mind enam tikud ja pilli ei osanud ma ka üldse mängida.

Esileedi ostis mulle isegi kitarri jõuludeks, millest ma pikalt unistasin. Ma läksin isegi paar aastat tagasi Rahvaülikooli juures toimuvatele kitarrikursustele, kuid mulle tundus, et selline grupis õppimine ei ole minu jaoks, sest kõik arenevad omas kiiruses ning mina jäin toppama seal, kus tuli ära õppida F-duur. Kui keegi on kunagi F-duuri üritanud mängida, see teab, et see on füüsiliselt võimatu. Või on mu sõrmed liiga lühikesed. Igal juhul oskan ma täna kitarri sama palju mängida, kui sinna kursustele minnes.

Sellist muusikaarmastust üritan ma edasi anda ka lastele ja tundub, et neis on see olemas. 11- kuune Vennas, kes ei olnud elades kitarri näinudki, võttis väikese mängukitarri, mis ma neile ostsin, sättis selle kaenla alla ja hakkas tinistama nagu oleks see kõige loomulikum asi üldse. Noorsand avastas enda jaoks trummi, mis ma koju tõin ja tagus seda pool päeva järjest. Teine pool päeva, käisin ma mööda tube ringi ja kogusin trummi juppe kokku, sest see trumm käib lahti ka ja neid trummi rõngaid saab kaela riputada. Palju praktilisem, kui lihtsalt niisama tagumine. Piiga lemmik on aga beatbox. Kes ei tea, mis see on, siis see on see, kui keegi teeb suuga trummi ja muid helisid. Trummi osa on Piigal veel nõrk, kuid muud helid tulevad tal juba päris osavalt välja. Sinu jaoks on see lihtsalt suuga põristamine ja tati pritsimine, aga mina olen tema isa ja näen seda, mida ma näha tahan.

Teine asi on tantsimine. Vahepeal tundus, et lastele ei paku muusika üldse huvi. Isegi siis, kui telekast tuli mõnus rütmikas lugu, ei pööranud keegi peadki. See muutus päeval, kui me ostsime telekale kõlari juurde. Sellest päevast alates kargab Noorsand alati püsti ja tantsib ennastunustavalt mööda elamist ringi. „Hispaania tüdruk” on tal tänaseni hinges. Ka Vennas on väga tantsuhimuline ja tema puhul näeb tantsimine välja enda õõtsutamisena ja kätega vehkimisena. Esileedi tantsib samamoodi. Mina tantsin normaalselt.

Ainuke, kes muusika peale käima ei lähe, on Piiga, sest tema on tavaliselt enda käe kas kapi, või diivani alla välja sirutanud ja üritab sealt midagi võimalikult tolmust välja koukida, et see endale suhu toppida. Üks päev istus ta keset tuba trummi rõngas ümber pea, põrkepall suus, keerutas silmi ja ümises. Esileedi kükitas tema juurde ja ütles mulle: „Henry, äkki on tal midagi viga?”. Vaatas mulle otsa. Mina istusin diivanil rattakiiver peas, joogikõrs ninast välja tilbendamas ja tegin südamest naervale Noorsandile kõõrdsilmi, samal aja Vennas jalgupidi teises käes rippumas. „Ah ei midagi”, ütles Esileedi ja läks toimetas edasi.

Minu suur unistus on see, et meie pere oleks musikaalne, sest mina olen. Esileedi on ka, kuid ainult selles mõttes, et talle meeldib muusika. See muusika, mida tema toodab, on tavaliselt teemal, et sokid ise pesukorvi ei lähe. Ta eksib. Alati on läinud. Viisipidamine läheb ta kusagil aju ja suu vahel viltu, sest ta ütleb, et peas on tal täiesti ideaalne muusika ja nii kui ta üritab seda välja laulda, on see tooni võrra kaldu. Ilusat neljapäeva teile ja meie Facebooki leht A mida henry teeb, on jätkuvalt aktiivne.