Isa blogi: seekord ma ei saanud isegi kutset mitte!

 (2)
Isa blogi: seekord ma ei saanud isegi kutset mitte!
Foto:Scanpix/PantherMedia

Käisin siin natuke aega tagasi ühe lapse kuuendal sünnipäeval. Mina õigemini ei käinud. Ma ei saanud isegi kutset mitte, küll aga oli kutsutud Noorsand ja mina lohisesin temaga lihtsalt kaasas. No ma ikka nägin seal asju!

Toimus see sünnipäev ühes laste mängutoas, kus olid lastele ehitatud igasugu atraktsioonid, kust sai alla lasta, kuhu sai üles turnida, autodega sõita ja erinevaid muid tegevusi, mida lapsed ikka teevad.

Mina läksin kaasa saatjana, sest Noorsandile meeldib teada, et keegi on alati olemas, kelle juurde iga mingi aja tagant joosta, seletada midagi enda välja mõeldud keeles, võtta lonks juua ja tagasi tormata, kust iganest ta tuli.

Sellel sünnipäeval olid enamus lapsi viie-kuue aastased, ehk Noorsandist tunduvalt vanemad. Kes ei tea, siis Noorsand saab selle nädala pühapäeval kaheseks. Kolm-neli aastat vanusevahet ehk ei tundu suur, kuid nii väikeste laste puhul on vahet isegi, kas sa oled kolmene või kahene ja üheteist kuune.

Mis ma seal mängukeskuses avastasin, oli see, et viie-kuue aastased lapsed mängivad hoopis teistmoodi, kui kahesed seda teevad. Seal oli üheks mänguasjaks traktor, millele sai peale istuda, mida sai roolist juhtida ja pedaalide sõtkumine viis sind edasi. Kuid veel kiirem ja põnevam selle traktoriga sõita oli siis, kui keegi selja tagant hoogu tegi. Ja hoogu tehti korralikult ja kurve võeti pimedalt. Puudus täielikult ohutunne ning selle lühikese aja jooksul, mis ma seda rallimist seal jälgisin, sõideti jalad alt vähemalt viiel lapsel. Sealhulgas ühel sinise džempriga poisil.

Seotud lood:

Kõik mängud, mida sellises vanuses poisid mängisid, olid nii intensiivsed. Isegi kiikumine. Kiikumisest ju niisama ei piisa, vaid selleks tuli ehitada ette suurtest klotsidest müür, mis siis kiikudes jalgadega katki kiiguti. Samal ajal ei pööratud mitte mingit tähelepanu, kas keegi selle müüri taga seisab või mitte, kuna see müür ehitati käiguvahesse, kus lapsed pidevalt edasi tagasi voorisid. Võetigi suur hoog sisse ja virutati jalgadega see müür puruks ning loomulikult seisis üks laps seal müüri taga, kes luuras eemal karjuvaid lapsi. See oli see poiss sinise džempriga.

Loe veel

Noorsand lihtsalt eksles seal omapäi, kuna ta oli sünnipäeva noorim liige ning kes see ikka viitsib nii väikestega tegelda. See oli minu jaoks isiklikult raskeim osa sünnipäevast. Noorsand otsis muudkui kontakti, aga ükski laps, peale sünnipäevalapse, temast välja suurt ei teinud. Noorsand käis aina ühe lapse juurest teise juurde ja nõudis sülle ning loomulikult keegi ei võtnud.

Ma ei tea, mis tal viimasel ajal sellega on, et ta kõigile sülle tahab. Isegi kaksikutele püüab pidevalt sülle ronida. Seepärast ei saa me ka hetkekski toast lahkuda, kui Noorsand kaksikutega ühes toas on. Päris ehmatav oleks tuppa naasta ja näha, kuidas pikk Noorsand end Piiga sülle kerra tõmanud on ja silitab nagu muuseas ta lõget.

Mida edasi läks sünnipäev, seda ülemeelikumaks muutusid lapsed ja seda intensiivsemaks ja agressiivsemaks muutusid nende mängud. Ühel hetkel käisid kõik lapsed üksteise peale kaebamas, et keegi lõi jalaga, keegi virutas käega, keegi näitas keskmist sõrme. Mul läks silme eest kirjuks ja mõtlesin hirmuga, et varsti on Noorsandil ja kaksikutel ka sellised hullumeelsed sünnipäevad ja ma üldse ei oota seda. Vastupidi - hirmuga mõtlen selle peale.

See sinise džempriga poiss jäi sel õhtul umbes viis korda traktori alla, mitmel korral sõideti liumäel jalad ära, ta peitis end võimlemismati alla ning mitmel rüblikul tuli sekundiga tahtmine sellel peal hüppama hakata. Mõni laps on kohe selline, et tõmbab endale igasugu sekeldusi kaela ja seda täiesti tahtmatult.

Pluss see sõnavara, mida nii väikesed lapsed kasutavad. Hirmuga mõtlen, et kunagi plaanime ka meie Noorsandi lasteaeda panna, kuid nüüd ma mõtlen, et kas see ikka on hea plaan. Kas ma tahan, et ka minu laps metsistuks selliselt. Jookseks ropendades ringi ja lööks jalaga kõike, mis ette jääb? Praegu ta jookseb ringi ja palub "opa" kõigi käest, kes vastu tulevad ja see sobib mulle nii palju paremini. Kuid tulin toime lasteaias mina, tuli Esileedi ja küll tulevad ka kõik meie lapsed. Tõime ka ise lasteaiast koju ropud sõnad, pettumuse, rõõmu, täid ja tuulerõuged ning ka neil on see kõik ees.

Igal juhul tundsin ma peale seda sünnipäeva, et ma vajan teraapiat. Siiani mõtlen sellele hirmsale päevale, kus ma nägin seda kaost, mis silme ees mustaks lõi. See lärm, need hullunud pilgud, kui torti lahti lõigati, see kuidas vanemad lapsed Noorsandi igalt poolt ära ajasid, sest nemad olid seal esimesena, see kõik tundus kuidagi liiga hoomamatu hullus.

Kuid siiski tundus, et Noorsand jäi üritusega väga rahule. Miks ta ei peaks? Kui lapsed teda enda mängunurkadest minema ajasid, siis see ei mõjutanud Noorsandi üldse, sest ta ei saanud aru, mida lapsed talle räägivad, vaid kuulas nad ära, sirutas käed nende poole ja lõpetas sõnaga "opa". Selle asemel, et solvuda, noris ta sülle.

Ta sai sõita autoga, traktoriga. Ta lasi kõrgest liumäest alla. Ta nägi sünnipäevalast, kes on tema lemmiklaps maailmas. Ta lõi sinise džempriga poisile kogemata kuklaga vastu nina. Igati õnnestunud õhtu.

Noorsandi pühapäevast sünnipäeva me mängumaal ei tähista. Mitte sellepärast, et sünnipäevalt saadud trauma nii hirmus oli, kuigi see oli väga hirmus. Ma ärkan siiani öösel higisena end istukile, kui seda üritust unes näen. Kuidas need lapsed karjuvad, taga ajavad, kaebavad ja siis lähevad ja teevad taas sedasama, mille pärast just kaebasid ning see kõik toimub joostes ja teistega kokku põrgates.

Noorsandi pühaepävane sünnipäev saab olema rahulik kodune istumine, kuhu tulevad need, kes ise soovi avaldavad. Algul oli plaanis midagi korraldada, aga ma sain enda jaoks laste sünnipäeva laksu sedavõrd kätte, et ma olin pühapäeval nõus kaksikutega üksi kolm tundi kodus olema ja saatsin Esileedi Noorsandiga ühele teisele laste sünnipäevale ning mis ma oskan öelda - ma ei tea, kas ma olen superisa, aga kui Esileedi tunde hiljem koju tuli, olid mõlemad kaksikud elus, mitmed korrad mähitud ja suhteliselt heas tujus.

Aga meie oleme siis sünnipäeva lainel ja jagame teiega ka pilte ning klippe päevast meie Facebooki lehel

Vaata veel: Mida teha vanematega, kes lapse sünnipäeva kirjutamata reeglitest kinni ei pea?

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare