NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki "Sobimatu"!
Järjesta: Vanemad Uuemad Parimad
15.01.2016 15:43
Kui tahad terve mõistuse ja oma praeguse elutunnetuse säilitada ning oma lapsi ülestimuleerimisest säästa, siis pane lapsed waldorflasteaeda. Mul on neli aastat head kogemust sealt. See küll eeldab ka oma koduse elu sättimist samadele põhimõtetele vastavaks ehk väga loomulikuks ja rahule orienteerituks - mis ei ole tänapäeva linnastunud, välise efekti ja minnalaskmise maailmas sugugi lihtne, kuid kui sõge rapsimine ei ahvatle (nagu ma artiklist aru sain), siis tasub vaeva :) Loomulikult sõltub ka waldorflasteaias palju teiste laste vanematest (ja vanavanematest ja kasvatajatest ja naabri koerast jne), minul on väga vedanud, meil valitseb üsna täielik idüll. Selle nelja aasta jooksul olen näinud ainult üht last, kes ei suutnud lasteaiaga harjuda, kuid tal oli ka lootusetu keelebarjäär ja väga-väga lõhkine perekond. Soovin sulle tarku otsuseid - südamega näeb kaugele :)
19.01.2016 18:23
Hea isa! Ma tooksin enda poolt ühe analoogse meenutuse, kuid ma isiklikult sellest nii hullusti masenduses küll pole, pigem vastupidi!

Mu tütar ja koos tema perega veel mitu-mitu peret võtsid nõuks korraldada oma laste sünnipäevapeo koos, sest aeg selleks oli enam-vähem sama. Sünnipäevalapsi oli kokku neli ja külaliste seas palju nende sõpru, nii et kokku sai vähemalt kümmekond peret. Seejuures - lapsed vist ikka omapäi sünnipäevadel ei käi ning kutsed saadetakse ikka külalistele. Kes tuleks selle peale, et korraldada näiteks pingviinide paraadi laadne esitluspidu, kuhu lubatakse vaid kutsetega: "Väike Margus-Martin isaga" või "Johanna-Margariite ema ja tema abikaasaga"? Nii ilmselgeid asju ei pea toonitama eraldi äramainimisega!

Ka mind eraldi ei kutsutud, sest olen vanaisana juba ammu maskoti eest ja toona läksin lastepeole Rocca-al-Mare laste mängutuppa kogu melu filmima. Sain enam kui kaks tundi materjali ja ükski tegevus ega ükski laps ei jäänud kaadrist välja. Mu oma noorim põnn oli siis samuti kahene (kui mitte noorem), teised lapselapsed vanemad ja nendegi vanusevahe oli pea kolmekordne. Müksud ja muhud ning ohjeldamatu kisa on sellises vanuses laste puhul möödapääsmatu, eriti, kui arvestda seda hulka lapsi, kes aga igaüks omaette tahab tähelepanu erilisel moel, koos teiste lastega aga on tähelepanuvajadus sootuks teine. Seda peaks iga enda last vähegi tundev lapsevanem teadma. Kui hiljem aga kogu materjali läbi vaatasin, siis jäin igati rahule. Usun, et suutsin seks ajaks piisavalt hästi pisikeste maailma sisse elada ega pahandanud sugugi, kui keegi suure nutuga emme-issi sülle tormasid, sest hetk hiljem olid nad taas omas maailmas. Kas on raske püüda seda melu mõista, lapsed kord on juba sellised, kui pihtide vahelt pääsevad?!

Muuseas, sinna peole sattus ka üks isa oma pojaga, kes polnud kellelegi tuttav, kuid mina ei tee vahet, kui filmin, sest sihtmärk oli ju lapsed, mitte nende vanemad. See isa keelas pidevalt poissi, et see ei läheks teistega koos mängima ja lõpuks käratas mullegi, et ma tema poega ei filmiks. Oleksin ju tema poissi puudutava lõigu talle lihtsalt kinkinud ja usutavasti poleks tal selle vastu ka midagi olnud, kuid EI - ei tohi! Laps aga tahtis NIIVÄGA, ainult et... Isa oli vastu ja morn ning tülpinud.

Ma ei mõista hästi neid isasid, kes juba kaheaastast ilmakodanikku püüavad kasvatada kohe täiskasvanuks ja teevad seda just neile omase reservatsiooniga - siit siiani tohib, muu on tabu. Millist rõõmu tunneb üks pisike põngerjas, kelleLE peetakse sünnipäeva ja selle peo reeglid pannakse rangelt paika täiskasvanute kriteeriume järgides? "Nii, istume nüüd lauda. Palve on, et kõik järgiksid kodukorda ja ei kisaks, urgitseks ninas ega pillaks lusikat laua alla! Kui puder on söödud, siis palun vanematel organiseerida grupid, sest tulevad mängud. Mängujuht on tädi Ülle-Pille, palun tähelepanelikult kuulata, mida ta teile räägib!" See on rahulik, organiseeritud ja... lapsevaenulik. Paraku. Las sellised isad blogivad, nad ei tee seda ju laste nimel vaid enda närvide rahustamiseks. Et poleks häirivaid tegureid - laste kisa ega kilkeid, nende spontaansust ega loomulikkust. Säärane kammitsemine kasvatab vaid jändrikke. Kahjuks on siiski ses suhtes ümberpööramatut mõistmatust.

Ma ise olen uhke oma laste ja nende laste üle, kuigi vahest tuleb häält ka nende vastu tõsta, kuid õnneks ei ole see maailmaajaloolise kaaluga, hetk vaid! Ehk prooviks korraksi ise samuti laps olla? See tuleb alati kasuks, uskuge mind, kes ma olen aastaid käinud lapsi nende endi loomulikus keskkonnas pildistamas. Muuseas, teinekord on tulnud tunde passida, enne kui laps ennast loomulikust küljest näitab, kuid see on ennast alati tuhandekordselt ära tasunud ja nii unikaalsetest kaadritest saab vaid unistada!
Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega