Isa blogi: Selgub, et haprad emad polegi nii haprad
Meie kevadised ülipikad jalutuskäigud on saanud suure hoobi, sest noorsand on avastanud kõhuli olemise fantastilise maailma. Ma ei tea, mis selles küll nii fantastilist on, kuid fakt on see, et ta ei taha enam kuuldagi selili olemisest. Nüüd, kus ta on saanud triki kätte, kuidas end ümber pöörata, kasutab ta igat võimalust, et seda kõigile demonstreerida. Samas ei juhtu midagi hirmsat ka siis, kui publikut pole, mis tähendab aga seda, et teda ei tohi enam hetkekski kusagile äärele jätta.
Kuid kõhuli olemise juures on probleem — see nõuab energiat. Mis tähendab, et kõhuli ei saa väga pikalt olla, sest kael väsib ära. Nii siis me olemegi justkui olukorras, kui selili olla ei taha ja kõhuli olla ei jõua. Mis on siis lahendus? Karvane meesolend, tassi mind!
Ja nii ongi meie jalutuskäigud lühenenud pea olematuteks. Kui kevadel tegin ma pikki, kahe-kolme tunniseid ringe, sest uned olid pikad ja kui noorsand ärkaski üles, siis ta ei olnud teadlik, et on olemas ka teisi poose ja ta oli vankris üpriski rahulik, siis nüüd, kus ta teab, et miks ta peaks seal vankris selili vedelema, kui ta võiks ju sama hästi kõhuli olla.
Kuid vankris ei lähe tema õpitud keeramisviis läbi, sest ei ole nii palju ruumi, kui põrandal, mis tähendab seda, et ta põtkib jalgadega nii vastu ühte serva, kui teist serva, kuna õpitult tuleb jalad kõige pealt ühele küljele asetada. Kuna jalgu ei saa ühele küljele, siis tuleb sellest ootamatust probleemist juuresolijatele ju teada anda ning nii ta siis seal nõudlikul häälel kogu selili olemise aja jaurabki.
Ei jäägi muud üle, kui poiss sülle võtta ja lasta tal ümbrust uudistada. Ma pean ennast üpriski tugevaks meheks ja ma pole kunagi vist puudatundki alla 12,5 kilost hantlit, kuid uskumatu on see, kui raske on seitsme kilone laps. Võiks ju arvata, et seitsme kilone laps kaalubki seitse kilo, kuid tegelikult kaalub seitsme kilone laps oma kümme kilo. Ma tean, et ma ei suudaks seda kunagi ära tõestada ega ka adekvaatselt ära seletada, kuid nii see on.
Kui ma nüüd tassin seda maailma raskeimat asja, ise higistamas ja jalgu lohistamas, siis, ma ei saa aru, kuidas need õblukesed emad oma paariaastaseid süles tassivad. Kust teil see jõud tuleb? Mul on kodust poodi alla poole kilomeetri ja selle aja jooksul vahetasin ma oma 10 korda kätt ja kohale jõudnuna oli biitseps täiesti krambis. Miks maksta jõusaali eest, kui kodus selline trenn omast käest võtta?
Tegelikult, kui ma vaatan kõrvalt Esileedit ja emasid üldse, siis on mul tunne, et mina kui üpris osavõtlik isa, ei adu tegelikult absoluutselt seda, mida teie, emad, peate igapäevaselt panustama. Emaks olemine eeldab empaatiavõimet, meeletut jõudu, kannatlikkust, ettenägelikkust, kõrget valutaluvust, tähelepanelikkust, vähese unega leppimist, positiivsust ja armastust. Kuid eks meie missioon partneritena vist ongi lapse kasvatades see, et teil kõike seda jaguks ka „vihmastel” päevadel. Seepärast me kannatame vaikides krambi biitsepsis ära ja ei nurise, sest me näeme kõrvalt, kuidas teie iga päev palju enamaga hakkama saate.
