Isa blogi: surm on küll loomulik elu osa, kuid väga raske on võtta seda loomulikuna, kui sureb keegi, kellest sa ei olnud valmis veel lahti laskma

 (2)

Isa blogi: surm on küll loomulik elu osa, kuid väga raske on võtta seda loomulikuna, kui sureb keegi, kellest sa ei olnud valmis veel lahti laskma
Foto: Erakogu

Surm on üldse selline keeruline teema. Siin on vist usklikel lihtsam ja kergem, kuna nad on veendunud, et nad lähevad paremasse paika. Jumala mitteuskujatel on täielik teadmatus, et mis nüüd saab ja arvatavasti ka hirm surma ees võib seetõttu suurem olla.

Möödunud nädal on olnud meie pere jaoks emotsionaalne nädal. Peamiselt seepärast, et Esileedi kaotas enda vanaema, kelle matustel me täna käisime. Nüüd ongi ta olukorras, kus enam tal vanavanemaid pole. Mina olen jätkuvalt õnnistatud seisus, sest mul on alles nii vanaisa, kui ka mõlemad vanaemad. Ühelt poolt on hea meel, et nad kõik ilusasti alles on ja teisalt hirm, et mul on kõik ju see veel ees.

Ma võtan mitmel korral päevas Esileedil ümbert kinni ja lohutan, et ta vanaemal on nüüd kergem, sest seda saan ma südamekindlusega väita, kuna ta on viimased 15 aastat voodis veetnud ja igasugu liigutamine oli tema jaoks väga raske.

Matustel käis umbes poolsada inimest, mis on tegelikult väga palju arvestades, et ta oli 93 aastane. Selles vanuses ei saa enam sõpradele loota, kes matustele pisarat poetama tulevad, sest vaevalt neid eriti elus enam on ja need, kes on, vaevalt enam eriti vitaalsed on. Sellises vanuses hakkab lugema see, kuidas oled sa elanud enda elu ja Esileedi vanaema on elanud enda elu õigesti. Tal olid kõik lapsed ja lapselapsed kohal. Tal olid kohal naabrid ning lähemad ja kaugemad sugulased. Sellist hulka inimesi ei saaks kokku inimene, kes on elanud vaid endale.

Loe veel

Seotud lood:

Ma ei ole eriti hea nutu taluja. Seda selles mõttes, et ma lasen küll nutta kui tarvis, kuid ma püüan tihti seda probleemi  lahendada, miks teine inimene õnnetu on. See ongi selle nädala minu jaoks emotsionaalsena hoidnud, et ma ei saa mitte midagi teha. Ma pean lihtsalt Esileedile tunda andma, et ma olen lähedal ja toeks ning nägema vaeva, et noorsand Esileedit tagumikust ei hammustaks, kui Esileedi diivanile nutma vajub. Ei tea, miks ta Esileedit nii tihti hammustab ja mind absoluutselt mitte. Ometi olen ma puhas ja pehme ning ideaalne hammustamise objekt. Aga ei midagi. Isegi kui ma ise sõrme talle suhu panen, ei vajuta ta hambaid kokku, vaid öögib nagu oleks see midagi eriti rõvedat.

Minu silmis on lein protsess ja sa võid teha vaprat ja rõõmsat nägu, kuid sa pead selle läbi protsessima ning seda on raske protsessida, kui keegi sind samal ajal tagumikust pureb. Ma ei ole olnud lähedane eriti paljude inimestega, kes tänaseks surnud on. Ma olen käinud elus ainult kahel matusel, kellest üks oli mu vanaisa ja teine sõbranna, kes otsustas ise oma käe läbi ära minna.

Mäletan, et olin vanaisa matustel rõõmsameelne, tegin nurgas õele nalja (ma olin kusagil varateismeline) ja suhtumisega, et kui suri siis suri. Vanaisa läks valulikult, sest kopsuvähk aheldas pikkadeks kuudeks ta voodisse ning kui ühel hetkel ka morfiinist abi ei olnud ja ta karjus valudes ööpäevaringselt, siis nii vanaisa ise, kui kõik lähedased ootasid, et see lõpuks ometi läbi saaks. Seega, tuleks ju olla rõõmus, et vanaisa vaevast lahti sai? Sellise fassaadi ma endale lõin, kuid ma mäletan, et murdusin hetkel, kui pastor ütles, et nüüd oleks aeg lahkunuga hüvasti jätta. Ma ei olnud valmis ja mu rõõmsad silmad täitusid pisaratega ja ma nutsin lohutamatult.

Kogu me nädal on möödunud vaikselt ja ma olen selleks perioodiks Noorsandi kasvatamise enda õlule võtnud ja ma saan kenasti hakkama. Kaks asja, mis minu jaoks on jätkuvalt keerulised, millest üks on ületatav ja teise puhul ma isegi ei tea, kuidas lahendada.

Esimene ja ületatav on kakase mähkme vahetamine. See ei ole minu jaoks kergemaks läinud. Igakord, kui ma sellega ühele poole saan, tahaks ma üleni dušši alla minna. Õnneks on Esileedi mul sellega abis, kuid Noorsand teab täpselt, millal Esileedi kodust ära on, sest kui ta muidu teeb seda kaks korda päevas, siis Esileedi äraolekul võib ta mähe vahetamist vajada iga veerand tunni tagant. Vähemasti mulle tundub nii.

Teine lapsekasvatamise tõke, mis on minu jaoks täiesti ületamatu, on Noorsandi magama saamine. Minu nägemine vist seostub tal kõrgete õhulendude, kõditamise, puristamise ja naeruga, sest mida tõsisema olekuga ma püüan Noorsandi uinutada, seda rohkem ta naerab ja seda üleannetumaks ta muutub. Kui Esileedi ta siis magama saab ja peab kodust kusagile lahkuma, siis mingil põhjusel ärkab ta alati keset uinakut vähemalt korra üles. Kui ta siis ärgates mind näeb, pole enam lootustki, et ta uuesti uinuks, sest see käsi, millega ma teda kaisus hoian on ilmselgelt liiga karvane ning ta ei saa enne uinuda, kui ta on iga karva mu käe küljest omaette nohisedes  ära kakkunud.

Noorsand on haigusest taastununa taas maailma rõõmsaim laps. Näiteks täna istus kingakarpi ja naeris laginal nagu oleks see kõige naljakam idee, mis tal olnud on. See rõõmus olemine süstib ka Esileedisse natukene rõõmu ja küll see leingi ühel hetkel läbitud saab.

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare