Ja nii iga mingi aja tagant avastab su laps uusi sõnu ja peagi tuleb neid massiliselt. Nende hääldus ja kõla ei ole tihti need, mis nad peaksid olema ja nagu paar postitust tagasi rääkisin, siis paljud kõlavad neist suisa roppustena, kuid miski see ei loe, sest su laps areneb ja sõnavara laieneb iga päevaga.

See roppuste koht on SIIN!

Kuid iga päevaga vaibub ka vaimustus iga uue sõnaga ja vaikselt ning märkamatult asendub see tüdimusega. Mitte alati, kuid mingitel hetkedel ei soovi vanem igat uut sõna rõõmuhõisetega tervitada, vaid ignoreerib seda väikest imet, mis tuli talle tema uut sõna tutvustama.

Peagi ta mitte ei ignoreeri, vaid palub lapsel ka vait olla, selle asemel, et uute sõnadega uhkustada. See juhtub tavaliselt telefonikõne ajal, siis kui telekast tulevad spordiuudised, kui üks kaksikutest üritab uinuda, kuid ainus, mis tal seda tegemast takistab, on see, et Noorsand räägib vahetpidamata. Ta püüab terve päeva kahte lausesse ära panna ja need laused ei ole päris sellised nagu täiskasvanud räägivad. Vaid need laused koosnevad paarist sõnast, mida tuleb umbes 400 korda korrata. Vanem võibki ekslikult arvata, et laps lihtsalt korrutab suvalisi sõnu, kuid tegelikult on lapsel edasi anda oluline sõnum, millest vanem oma rumala peaga lihtsalt aru ei saa.

Rääkisin siin just endast. Ma avastasin ennast just sellisena kõrvalt ja minu jaoks oli see paras ehmatus — kuidas olen ma jõudnud sellest, et iga uus sõna oleks olnud väärt šampust ja torti, selleni, et uued sõnad ei olegi enam erilised. Kuid see on vist normaalne asjade käik. See on nagu esimene suudlus — sa võid suudelda nii palju, kui sa tahad, sa ei saa kunagi enam tunda seda, mida sa tundsid esimese suudluse juures. See ei tähenda, et suudlused aegapidi kehevamks lähevad. Isegi vastupidi, sa õpid teist inimest paremini tundma. Sa saad aru, et poole näo täis tatistamine ja keele võimalikult sügavale kurku toppimine ei olegi nii ahvatlev teisele poolele, kui sa arvasid. Suudlemine on jätkuvalt meeldiv, kuid lihtsalt tunne on teistsugune - uudsus kaob ja peale aastaid ja aastaid igapäevaseid suudluseid, muutub see suuresti osaks rutiinist. Kui esimene suudlus jääb tõenäoliselt elu lõpuni meelde, siis ma tõesti ei mäleta näiteks, kas ja kuidas ma Esileedit kolmandal märtsil suudlesin.

Kuid selliseid momente, kus miski erilist muutub rutiiniks, on oluline enda juures märgata ja jumal tänatud, et ma märkasin, sest Noorsand on väga tundlik laps, kes tajub üldist ümbritsevat meelsust ja kel iganes on olnud väikseid lapsi, siis te teate, kuidas nad tähelepanu järgi janunevad. Kui nad ei saa tähelepanu positiivsete toimingute tagajärjel, siis nad võivad kindlad olla, et nad saavad seda siis, kui nad teevad midagi negatiivset.

Kui Noorsand teeb pahandusi, siis on minu esimene reaktsioon pahaseks saada, kuid tegelikult ei ole ju Noorsandil kehas halba kontigi. Ta on veel rikkumata ja üdini heatahtlik. Kui ma avastan teda keelatuid asju tegemas, nagu Vennase pead lusikaga koputamas, või vannitoa põrandale vett valamas, siis see võib tähendada kahte asja - ta kas otsib tähelepanu, et keegi temaga tegeleks, või on keegi lolli peaga talle suhkrut andnud. See viimane on ka kohutav. Nii kui Noorsand kommi põske saab, jookseb ta nagu segane silmad punnis mööda elamist ringi.

Seega, kui ma soovin, et ta meie elamist ära ei uputaks ja kaksikute kolbad terveks jääks nagu Vennasel, kelle pilt tänast postitust kaunistab, tuleb mul talle tunnustust jagada ja mul ei ole probleemi selle jagamisega. Ma teen seda hea meelega, kuid lihtsalt see kõik on muutunud selliseks igapäevaseks ja rutiinseks.

Kuid see ei ole seda tegelikult. Kõik see on nii eriline - sinu enda poeg on avastamas erinevaid eneseväljendusviise. Selles ei ole mitte midagi rutiinset. Kui ta rääkis pikalt ühe sõna kaupa, siis viimastel nädalatel on ta hakanud sõnu kokku panema ja juba võib täheldada ka kahe-kolme sõnalisi lauseid. See on eriline ja minu asi on teda selle eest kiita, sest nende lausete moodustamisel on pingutus ilmne.

Vahel ma märkan end asju mitte märkamas, kuid õnneks on Esileedi, kes minuga pragab (ta tegi mulle selgeks, et ta ei tänita), kui Noorsand minuga kontakti otsib, kuid ma ei märka seda, sest mu mõtted on mujal ja pilk millegisse muusse klammerdunud. Kuid kui Esileedit juures ei ole, nagu näiteks täna, siis lippas Noorsand välisuksest välja, haaras peenralt kõige suurema kivi, mida tõsta jõudis, jooksis keset elutoa põrandat ja viskas selle suure kolakaga vastu parketti. Nüüd võis ta kindel olla, et ta sai kogu minu tähelepanu. Kuid jah, tegelikult võinuks ma teda näha juba siis, kui ta viie sekundi jooksul 30 korda “issi” ütles. Ma saan aru, et ta ei visanud seda kivi sellepärast, et olla halb, vaid sellepärast, et ta teab, et selline tegu võidab talle minu tähelepanu. Ma peaks siin suutma ennast kontrollida ja mitte temaga pahandada, kuid tihti tulen ma sellele alles peale pahandamist. Kallis poeg, ma väga vabandan ja luban, et pingutan, et sa tähelepanu jaoks enam maakive vastu parketti loopima ei pea.

Kõik vanemad teevad vigu. Oluline on lihtsalt neid tunnistada, sest siis on võimalik neist midagi õppida. Inimene, kes kõike teab ja ei eksi kunagi, ei õpi ka midagi uut. Mina teen väga palju vigu ja ma annan endast parima, et end kõrvalt jälgida ning õppida. See ei tähenda muidugi, et ma neid uuesti ei tee. Kuigi võiks. Ma imetlen, kuidas Esileedi mängleva kergusega tuleb olukordadest välja, kus mul mõistus otsa saab. Aga hästi. Loodan, et te naudite neid sooje ilmasid ning mänguväljakul näeme!

Ma kirjutan sageli katkeid meie igapäevastest tähelepanekutest ka meie Facebooki lehele, kuhu te oodatud olete.