Isa blogi: Üleskutse laste toitjatele — proovi last toita nii, et sa hoiad terve söötmise aja enda suu kinni. Võimatu!
Noorsandi puhul on huvitav see, et kõik see, mida meie talle kõhutäiteks pakume, tundub talle kahtlane ja kõik see, mis ta maast leiab kaob suhu kiiremini, kui keegi reageerida jõuaks. Siia alla käivad mullased kartulid, mis ta kapinurgast välja õngitseb, muld lillepotist, mandariinikivid, mis põrandale sattunud, tatraterad ja kõik muu mõeldav.
Me pole kodus viimased neli kuud pidanud tolmu imema, sest kõik, mis põrandale potsatab, kaob Noorsandi suhu
Uskumatu on see, kui noorelt juba toidueelistused välja kujunevad. Kui me sünnime siia maailma kõik võrdsetena, oleme justkui valge leht, millele elu jooksul enda elu joonistame, siis kuidas on võimalik see, et näiteks Noorsandi nädal aega vanem nõbu sööb kamapalle (sellised maitsetud jänesepabula kujuga heledad kuulid) kahe suupoolega ja kui meie neid Noorsandile paar korda pakkunud oleme, on ta näo krimpsu ajanud ja tatistas need mööda tube laiali, kui need talle endalegi ootamatult ta keele külge kleepusid.
Kui me sünnime siia ühesugustena, siis kuidas näiteks meie toidueelistused saavad niivõrd erinevad olla?
Noorsandil on tekkinud selle aastaga toidud, mida ta võib iga päev süüa ja teised toidud, mida talle väevõimuga ka sisse ei sööda. Üks asi, mida ta jälestab, on mango. Ma ei oska öelda värske mango kohta, kuid kõik beebitoidud, kuhu on lisatud mango, tuleb mul endal ära süüa, sest tema sellist jälkust süüa ei kavatse. Sarnased tunded paistavad tal ka virsiku vastu olevat.
Mul on endalgi toite, mida ma tänase päevani ei söö
Näiteks ei armasta ma tänase päevani keedetud kapsast. Olgu tegemist kapsarullide, kapsasupi, mõne kapsahautisega või millegi muu taolisega. Kohutav! Kuid maitsemeeled ja toidu eelistused on mul ka elu jooksul muutnud. Esimesed 25 aastat enda elus korjasin ma igast toidust välja sibula, kuid täna paneks ma sibulat vist igasse soolasesse toitu, mida ma valmistan. Ma ei suutnud veel viis aastat tagasi süüa töödeldud lillkapsast, brokolit ega porgandit. Ma sõin neid ainult toorelt. Täna pole mul nende söömisega mingit probleemi. Kuid siin on üks aga — need peavad enne valmistamist olema värsked, mitte eelnevalt külmutatud. Ma isegi ei tea, kas ma teeksin vahet, kas nad on eelnevalt külmutatud või ei, aga miskipärast on see minu jaoks oluline .
Noorsand seevastu sööb juba praegu meeleldi nii lillkapsast, brokolit, porgandit, porrut ja teisi köögivilju. Me ei olegi leidnud köögivilja, mida ta keelduks söömast. Enamus valmis beebitoite, mida me pakume on just köögivilja baasil. Noorsandi meelistoidud on püree porgandiga, brokoliga ja spinatiga. Lihapüreedest eelistab ta loomaliha oma. Ostsime hunniku lambalihapüreesid ka, aga need lähevad tal maru vaevaliselt alla.
See brokolipüree (kooslus seal sees oli vist brokoli, pirn ja hernes) on kõige veidram, sest see ei lõhna, see haiseb. See on sellise kohutava mesiselt magusa spetsiifilise haisuga ja ma olin veendunud, et kui Noorsand on ikka tõesti minu poeg, siis tuleb see jälkus tal suust sama kiiresti välja, kui see sinna läheb. Aga võta näpust, see on ta üks lemmikpüreesid. Teine, mis tundub sama rõve, mitte küll lõhnalt, vaid välimuselt, sest see on koledat musta värvi, on püree spinatiga ja jällegi, Noorsandi lemmikpüree. Kui tahad ise katsetada, mida sinu laps nendest imeliku värviga, kuid muidu päris mõnusatest toitudest arvab, siis oleme ostnud Ella’s Kitscheni omi http://lastetoit.ee lehelt.
Aga kui sa pole nii laisk, kui mina ja tahad teada kuidas teha ise beebitoitu, siis: Beebi esimene lisatoit tee ise
Kuid hoolimata sellest, kui väga talle see toit maitseb, mida me talle söödame, tuleb võtta aega, sest ta peab tegema söömise ajal ka kõiki muid üliolulisi asju, nagu täis suuga toidu välja puristamine, kätega vehkimine, kui ma lusikat ta suu poole üritan suunata, undamine, uute häälikute välja hääldamine ja mina istun seal tema ees lusikas värisevas käes ja püüan tabada momenti, mil ma tal selle suhu pista saan.
Tunnistan, et see võttis aega, et leppida sellega, et söömisega kaasneb kaos kahe meetri ulatuses
Eriti käib see nende toitude alla, mida söövad ka täiskasvanud, nagu leib, õun, banaan, mandariin, kurk ja igasugused beebi näputoidud, mis me sealt netipoest tellisime.
Kuid iga kord, kui ta mul lusika käest ära lööb ja ma kleepuva püreega kaetud olen, pean ma vaikselt endale huulde hammustama, sügavalt hingama ja rahu säilitama, sest tema on see, kes valib mulle kunagi vanadekodu. Eks ma pean siis temaga hästi käituma, et ta võimalikult kobeda valiks. Nali naljaks, kuid tõepoolest, ma ei näe põhjust vihastamiseks, sest tõenäoliselt on see tema jaoks naljakas ja lõbus. Kuna ta veel selliseid nalju teha saab? Kui ta 14 aastaselt mulle oma moosisaia näkku virutaks, siis ma tõepoolest ei peaks seda lõbusaks, kuid iga eaga käibki kaasas oma huumor. Las ta siis mässab toiduga seni, kuni ta veel saab.
Tegin sellest pisikese videojupi ka :) Vaata seda SIIT
