Karolini pereelu | vahel ma soovin, et ma ei kasvataks last Tallinnas...
Mu parim sõbranna elab Pärnus ja käin tal siin sageli külas. Iga jumala kord vaatan ja mõtlen: kõik on nii lähedal, nii palju parke... Ja mida vanemaks laps saab, seda enam ma nii mõtlen. Rand on kogu aeg lähedal, kõik need mänguväljakud, kõik need ilusad, suured ja rohelised pargid. Miks MEIE seal ei ela? Sama juhtub kui külastan sõpru Kuressaares ja Haapsalus. Vaatan ja imetlen, mõtlen kui kohutavalt kehv on kasvatada last Tallinna kesklinnas, kus on ainult müra ja lastele-lapsevankriga liiklejatele pole justkui üldse mõeldud. Lasteaiad on üks tohutu peavalu ja juba uksest välja astumine on katsumus, et laps otse auto alla ei jalutaks.
Muidugi ma armastan pealinna, olen ka ise siin sündinud ja kasvanud (ning ellu jäänud), aga mida vanemaks ma saan, seda rohkem hindan ma vaikust, rohelust, rahu... Isegi mitte, mida vanemaks, vaid et mida enam ma oma emarolli kasvan. Mu laps on kõige õnnelikum õues ning kesklinnas pole just palju õues olemise rõõme, mida lapsele võimaldada. Jah, ma võin jalutada Kadriorgu, mis ongi meie ainus korralik park, aga seal on paljudesse kohtadesse astuminegi keelatud, sest kõikjal on ilutaimed ja -aiad või siis võimalus otse vette kukkuda. Plusspunktid loomulikult suure mänguväljaku eest, aga minu jaoks ei kompenseeri see üks väljak mitmete teiste puudumist.
Tavaliselt ma niimoodi ei hala, aga olen viimastel päevadel kuidagi eriti ärritunud, et mul pole selle ilusa ilmaga (ja ilma autota!) olnud kohti, kuhu lapsega mõnusalt aega veetma minna. Või olen ma elanud hobuseklappidega ja tegelikult on kesklinn ja selle ümbrus imelisi ajaveetmisvõimalusi täis tipitud? Olen igasuguste vihjete eest enam kui tänulik!
