Kolme lapse ema: ripsmetehnik võib oodata, su lapsed vajavad sind rohkem

Artikkel blogist Parem Kui Okei, kus kolme lapse ema kutsub meid kaasa oma teadliku vanemluse teekonnale.

Mul kasvab kodus juba kolmas laps, nad kõik on täitsa erinevad ja omamoodi. Esimesega olin ma ise väga noor ja üksteisele otsa vaadates püüdsime aimata, mida teine tahta võiks. Teise lapsega tahtsin kõik nii-nii perfektselt teha, et unustasin ülejäänud elu ära. Kolmanda beebiga on elu paika loksunud ja mu enesekindlus kasvanud. Või õigemini, ma olen endale kasvatanud rohkesti enesekindlust, et selles möllus võitja olla.

Terve internet on täis sõda selle üle, kuidas üks uus printsike sündis ja miks ta ema nii hea välja näeb ning kuidas teised emad on ennast täiesti käest ära lasknud. Ma lihtsalt ohkan korraks sügavalt, teen jalaga diivanile ruumi, et siia istuma mahuksin ja pajatan natuke, miks ma ei näe iga päev välja nagu modell. Ja ega kavatsegi kunagi hakata.

Mis ajast sai sünnitamisest võistlus? Kes saab kiiremini püsti ja kes saab kiiremini ripsmetehniku juurde mindud, endal veel verd purskab, sest sünnitusest on alles mõned päevad möödas. Aga jumala eest peab viimase peal välja nägema, sest muidu on mehel õigus minema joosta. Mul on ausalt ka kahju sellistest meestest, kes on omale naise valinud ripsmete ja küünte järgi.. Nagu millest te elate? Millest räägite? Nii kurb!

Interneti-emmede väidete kohaselt on iga ema kohustus iga päev käia pesemas, teha esmane meik ja kanda puhtaid riideid.. ja seda isegi värskete emade puhul. “Mul on ka mitu last, ma tean, millest räägin”-stiilis kommentaarid ajavad mul juba südame pahaks.

Okei, oletame, et ma leian päevas 30 minutit, et pesta, juukseid kuivatada ja ripsmeid värvida. Kas see õigustab ennast, kui see oli ainus vaba 30 minutit minu päevast, mille ma oleksin meelsamini kulutanud näiteks lugemisele või muule rahustavale tegevusele selles segasummasuvilas? Absoluutselt IGA kord, kui ma saan valida, kas ma lähen pesema või magama, valin ma viimase. Ja kas tead miks? Sest ma tahan olla puhanud ja õnnelik ema. Lapsed ei mäleta 20 aasta pärast, kas sul oli meik näos või kui sassis olid su juuksed, aga nad mäletavad täpselt, millise tunde sa nendes tekitasid. Muidugi ma leian mingil hetkel võimaluse, kuidas pesema minna, aga ma ei tee seda kunagi kellegi arvelt. Ka mitte iseenda.

Las ma natuke juurdlen oma hetkeolukorra üle. Meil on kodus ema-isa, kolm last ja kass. Lisaks on pooleli remont, mis tähendab, et puudub ka näiteks köögimööbel ja ma võtsin omale kohustuse pumbata rinnapiima, sest ma soovin oma beebile parimat. Aga mis on parim? Kas see, et ma istun juba pool aastat iga päev tundide viisi ja pumpan, või oleks ma võinud algusest peale igal võimalikul hetkel magada ja minna pulbripiima teed mööda?

Suurem laps käib koolis, kuid kahepoolene ja beebi on kodused. Ja kodune elu on lihtsalt intensiivne. Seega ei, ma ei võta iga majoneesise käejälje pärast kõiki riideid seljast ja ei jookse kiljudes pesema. Ja ei, ripsmetušš ei ole see, mis mu meest kodust ära minemast takistab. Ning jah, mu lastel on kama kaks, kas ma pesin oma juukseid eile või üleeile. Nad ütlevad mulle, et ma olen ilus just sellistel hetkedel, kus nad näevad mind õnnelikuna. Isegi siis, kui nad teevad vahet, mis asi on ilus ja mis asi on rõõmus.

Niisiis ma koristan, kokkan, lohutan, käin beebi süles ringi, voldin ja sorteerin riideid, laulan, kokkan, koristan, lähen väikestega õue, teen tööd, kokkan, koristan, pesen peput jne jne.. iga päev! Ja kui õhtul kõik tuduvad, siis ma pumpan veel. Nüüd anna andeks, kui viimane asi, millele ma praegu mõtlen on see, kuidas ma välja näen. Mind vastupidiselt huvitab, milline ma “seest näen”. Kas ma olen õnnelik? Rahulik? Väsinud? Mida ma saaks teisiti teha, et ma ei ärrituks, kui väike käsi ootamatult terve kannu morssi uppi ajab.

Selle asemel, et vinguda, milline keegi välja näeb, ütle parem: hei, su lapsed on nii rõõmsad ja rahulikud, sa teed mega head tööd!

Keegi pole sinu jaoks kunagi täiuslik. Kõik kes väidavad, et nad on, valetavad. Tead miks? Sest iga inimese jaoks on täiuslikkus erinev. Olen aastaid püüelnud mingit unistust, mis mind aina alla tiris. Täiuslik kodu, täiuslik välimus, täiuslik haridus, täiuslik mees, täiuslikud lapsed.. miks küll keegi üldse on väitnud, et sellised asjad olemas on? Et kõik oleksid hullult kadedad? Kes siis ikkagi on täiuslik? Neid saaks ju ainult üks olla ja absoluutselt KÕIK peaksid seda sama tahtma? Aga ei ole nii ju.

Mina olengi täiuslik, isegi kui mu ripsmed pole plastmassist ja mustaks võõbatud. Selle asemel ma olen täiuslik ema, kes teeb vigu. Mina oma täiuses. Vähemalt olen ma kogu aeg oma lastel olemas. Ja see on minu jaoks täiuslikkus.

Nii kui ma hakkan tahtma kellegi moodi olla või mingit õpetust hakkan järgima, saan ma aru, et ma ei jõua mitte kunagi sinna samale tasemele ja see teeb nii kuradi vihaseks. “Aga ma ju andsin endast kõik!” “Ma ju käisin seal koolitusel!” “Ma ju ostsin selle vidina!” Miks üldse keegi siis õpetab, kui teistel sinnani jõudmine on üsna võimatu. Mida rohkem ma õpin, seda vähem ma tean. Seega tasub teisi kuulata küll, aga sinnamaani, kuni see sinu enda jaoks okei on, sest nemad ei tea sinu tõde. Sina elad ise oma tõde! Teised võivad ainult inspireerida, ära lase nende kriitikal oma hinge pugeda! Ma tahaks näha inimest, kelle lapsed kasvavad reaalselt kodus, mitte pole kuskile hoidu-lasteaeda-kooli saadetud, kes näevad välja lihtsalt ideaalsed ja nende kodud on ideaalselt korras ja nad ise on vanad rahud ise ja elavad oma perfektsuses, nii et mitte kunagi ükski asi kriitikat ei kannata. Ma ei usu, et selline elu võimalik on, aga paraku paljudest vestlustest selline mulje jääb, kui kuskil jälle kõrri karatakse, et küll pole see hea ja too hea. Inimesed, kes hoolivad oma lastest ja uurivad igasugu ergonoomilisi ja võimalikult turvalisi asju, tituleeritakse vatitupsukasvatajateks. Teisalt inimesi, kes ostavad esimesi kättejuhtuvaid asju kokku, sõimatakse alaarenenuteks ja neilt tuleks lapsed ära võtta – nagu mida? Palun, las igale ühele jääb oma arvamus, kuid seda viisakuse piires.

Kui on vajadus kritiseerida, siis anna armastusega arvamus.

Jah, mul on ka krunn peas, enamasti seetõttu, et mu beebi kisub juuksed peast, kui ta mu süles on. Mu armsad lapsed ka nutavad ja tahavad liiga palju kommi ja telekat vaadata. Ma teen pidevalt vigu ja vihkan seda.

Aga ma valin oma elu ikkagi iga kell uuesti. Ja loen raamatut ripsmete koolutamise asemel. Ning mul on jumala suva, kui kaua hertsoginna sünnitas. Ausalt. Ta nägi välja lihtsalt IMELINE! Ta tõi meie maailma pisikese inimese ja ta silmad olid piltidel armastust täis! Kui kellegi soovunelm on näha sama hea välja, siis palun, võta see juba enne sünnitama minekut omale plaani ja see on teostatav. Mina ei näinud pointi, miks ma peaks end kojusõidu jaoks ära mukkima, sest selfisid mul ei olnud plaanis maailmaga jagada. Minu eesmärk oli nautida ja talletada mällu seda teekonda, kuidas me esimest korda kolmanda beebiga koju sõidame.

See, et keegi kuskil ütleb, et mingi asi on kohustuslik, on nende inimeste egoism. Ära kuula kellegi sundivat soovi olla nende moodi. Ole sina ise. Vahet pole, kuidas sul on hea olla, ole sina ise! Kasvagu kõik beebid rahus