Peale hommikust ärkamist ja söömist viisin lapse lasteaeda (lööge nüüd risti mind, et olen selline ema, kes oma vabal päeval lapse aeda viib) ja kadusin tundideks metsa seeni korjama. Seejärel, kui tulin koju ja asusin seeni puhastama, siis panin supi keema ning kui supp oli keenud, said seened kupatama. Seente kupatamise ajal koristasin elamise ja sättisin pesud kappi. Lõpetuseks olid mul korras elamine ja uus laar pesu masinas; osad seened sisse soolatud, osad marineeritud, osad salatiks tehtud ning natukene ka sügavkülma sätitud.

Kõik need tegevused oleksid jäänud poolikuks kui laps oleks kodus olnud. Olin nädalavahetusel tööl ja Mees oli Piigaga kodus ja tegi süüa ning samal ajal siis Piiga maalis ühes toas seina rasvakriidiga. Mees korjas kõik rasvakriidid kokku ja kukkus seina pesema. Sai seina puhtaks ning nägi, et Piiga oli juba teises toas rasvakriidiga seina sodimas. Ja nii ta siis nühkis neid seinu ja kasvatas last. 

Laste jaoks olemas

Lastega üldse on selline reegel, et ainus aeg, kui nad midagi ei tee on siis kui oled nende jaoks olemas. Nii kui on vaja midagi askeldada, siis on neil käed-jalad askeldamist täis ning võid ainult und näha sellest, et sealt midagi head välja kukub. Kui Piiga kord kasvab suuremaks, siis tuleb teda rohkematesse tegevustesse kaasata, mis puudutab näiteks kodu korrashoidu, sest ma ei kujutaks ette seda, et mina ja Mees koristaksime ja tema elaks nagu kuninga kass.

Kui Mehega alles kurameerima hakkasime, siis vanaema luges sõnad peale: tee Mehega alati koos asju kodu heaks, sest siis harjub ta sinuga asju koos tegema. Kodu on ühine, lapsed on ühised, seega panus olgu ka ühine. Kui aga teha Mehele juba algusest peale kõik ette-taha ära sooviga olla hea naine, siis nii ongi. Mees ei tule enam selle peale ka, et võiks natukene panustada. On ta ju harjunud peale oma tööpäeva pee arvuti ees laiaks istuma.

Mees aitab

Seega kui juba algusest peale ei ole Meest kaasanud kodu hoidmisesse ja lapsega toimetamisse, siis ongi olemas vaid rahateeniv iluese elamises kasuliku inimese asemel. Ja siis ei tasu ka sel teemal viriseda, et miks mees ei aita ja lapsega raske.

Tööinimesena on nii raske saada endale sellist üht päevagi nädalas, kus oleks kasvõi paar tundi enda aega. Hommik algab tiheda logistikaga, päeval tuleb teha tööd ning õhtu korrata logistikat ning siis on juba vaja kogu elamine korda seada, toidud valmis ning kui veel aega jagub siis pesud triikida ja muud asjad. Isegi sellised vabad päevad nagu laupäev ja pühapäev kuluvad suuremas enamuses just koduga seotud toimingutele.

Puhkus tuli meile õigel ajal. Kümme päeva ei pidanud koristama, süüa tegema. Oli vaid vaja ärgata ja sööma minna ning seejärel mere äärde suunduda, et laps saaks mängida ja ise päikest tankida. Just selline pealtnäha mõttetu päikese käes kõrbemine oli see, mida mul vaja oli. Ma tunnen end justkui puudulikuna ja nõrgana. kui ei ole saan,d suvel piisavalt päikest sisse tankida. Isegi tuju kannatab selle all. Eks vist on asi selles, et suvi on meil nii üürike aeg ning kui vaid saaks piisavalt sooja ja päikest terve selle perioodi, siis vist ei kipuks keegi mujale sooja otsima. Kahjuks aga oli see suvi selline, et vihma oli rohkem kui küll ja alles juuni kuus sai talvejope kappi riputatud ning nii tuligi minna mujale.

Raske oli kuidagi peale puhkust tagasi tulla ja argipäeva end sisse seada. Mina sättisin end kohe järgmisel päeval tööle, aga Mees ning Piiga said veel mitu head päeva koos puhata enne kui ka nende ellu argipäev saabus.

­

Minu nimi on Triin (31): olen ema, abikaasa, tudeng ja täiskohaga kontoritöötaja. Meie pisikesse perre kuuluvad Mees (32) ja Piiga (3a), lisaks neile veel deegud, kassid Caesar ja George. Selles blogis räägin argielust ja mõtetest.