Läbimurre potinduses
Mõtlesin pikalt, mida küll see nädal paberile panna, sest toimunud on nii mõndagi. Vahepeal oli Piiga haige ja jõudnud ka terveks saada. See omakorda tähendab seda, et saame tagasi oma tavalise töö-hoid-kodu-rütmi ning issi ei peagi enam Piigaga päevad läbi mängima :D Nüüd tuleb vaid hakata soolakambris käima perearsti soovitusel.
Piigal on millegipärast nina limaskest turses ja vaeseke köhib pidevalt. Allergiatestid olid negatiivsed, adenoidid normaalsed, vereanalüüsid korras ning kopsud puhtad. Mul endal on teooria, et kuna elame ahiküttega korteris, siis on korteris lihtsalt liiga kuiv õhk ning kuigi õhuniisutaja töötab, ei ole see piisav. Tundub, et perearst nõustus mu teooriaga, sest kõik näitajad on lapsel ju korras. Olime ju temaga mitu nädalat haiguslehel ja midagi oluliselt ei muutunud. Nohu oli küll alguses olemas, aga seegi lahkus vabatahtlikult. Köha aga jäi.
Piiga on muutunud nende kodus oldud nädalate jooksul tubliks potikasutajaks. Nüüd läheb ise ja teeb kõik oma pissid ja kakad kenasti potti. Pean siiski tunnistama, et vahepeal tundus see mulle täiesti võimatu mõttena. Nimelt juba pikemat aega jooksin Piigal potiga järgi ja toppisin teda sinna pissile, aga iga kord kui potilt tõusis pissis poti kõrvale. Nii ei saanudki ma muud teha kui joosta ringi elamises, pott ühes ja lapp teises käes :D
Mõtlesin vahepeal isegi nii, et hea, et igas suuruses mähkmed olemas on, sest see laps vist küll potil käimist selgeks ei saa. Lõpuks tundus see nii mõttetu tegevusena mulle, et panin potitamise pausile. Olin ise väsinud sellest pidevast koristamisest ja papagoi-mängimisest. Kogu aeg sai küsitud: „Kas pissile tahad?“. Piiga raputas pead ja ma panin ta ikka potile ja viis minutit hiljem ta tõusis püsti ja pissis poti kõrvale.
Seda naljakam tundus mulle see kõik, kui Mees helistas ja rääkis, et Piiga on isepissijaks hakanud :D Ma küsisin ikka üle, et kas ta on kindel, et see meie Piiga on? :D Hiljem sain aga seda ise oma silmaga näha. Laps mängis ja mängis, pani mänguasjad kõrvale, läks potile ja pissis. Seepeale tegi issi talle aplausi ja hõikas: „Jeee!“. Nüüd ongi see meil tavaline rutiin. Piiga teeb midagi potti, meie plaksutame, teeme laineid ja rõõmuhõiskeid. Seejärel viime
Piigaga koos poti sisu ära ja kõik kordub järgmisel korral. Tundub, et Piigat motiveerib väga see kui ta saab heakskiitu meilt. Muud talle vaja ei olegi ning planeeritud kleepsu-süsteem jääb olemata. Mind hämmastab kõige rohkem see, kuidas see kõik tal nii iseenesest tuli.
Okei, kindlasti oli talle tugev põhi alla loodud. Ma olin talle teooriat seletanud umbes miljon korda ja hooti ikka mõne pissi ka potti saime. Lisaks hoius harjutatakse neid kenasti potile. Seega ei saa väita, et ta päris ise oleks selle avastuse teinud. Siiski olen veendunud, et tal käis see plõks ära, mida ma nii ammu oodanud olin ja sai aru, et aluspükstega on palju mõnusam kui mähkmetes olla.
Lisaks siis Piiga edusammudele oleme Mehega pikemalt juba arutanud ja vaaginud, kas suudame endale lubada ka see aasta ühe Bulgaaria-reisi. Selle kuu lõpus lähme Rootsi, sest Tallink saatis meile kupongid ja saime reisi väga soodsalt ja lisaks leidub me tutvusringkonnas veel inimesi, kes Rootsis käinud ei ole või siis käisid seal kunagi tsaariajal :D
Seega tuleb mul taaskord teha tuttav vahtkonnavahetus-muuseum-ostlemine-tiir, mida olen vaid umbes 30 korda varem kogenud. Samas seltskond on super ning ootan reisi juba pikisilmi. Bulgaariaga aga see nii lihtne ei ole. Kui eelmisel aastal oli Piiga „tasuta“-reisija, siis sel aastal tuleb kindlasti juba tema eest korralik summa välja käia. Lisaks on kõik reisibürood korraga hindu tõstnud.
See tähendab seda, et reis, mis eelmine kord läks maksma koos saba ja sarvedega 1100 eurot (hotell, toitlustus, transfeerid, kingitused, kindlustused ja muu nodi), läheb nüüd kindlasti 1500 kui mitte rohkemgi. See summa ei ole mitte väike ning Piiga haiguste tõttu ei ole ka sissetulekud tavapärased. Seega on tõsine mõtlemine, kas üldse suudame reisi endale lubada. Tahaks siiski minna veel septembri alguses akusid laadima. Eelmine aasta mõjus lihtsalt väga virgutavalt ja natuke ka sõltuvust tekitavalt.
Lisaks kõigele sellele, mis eespool sai välja toodud, otsustasin ma ajutiselt kooli pausile panna. Millegipärast tundub päris kurnav see elu, kui oled päeval tööl, õhtul lapsega ja öösel õpid. Piiga sündides kirjutasin avalduse akadeemilisele puhkusele, aga jätkasin koolis käimist. Koormus oli küll väiksem, aga siiski tuntav.
Nüüdseks tunnen, et kui ma nüüd rahulikumalt ei võta, siis põlen varsti läbi ja ereda leegiga. Kindlasti on plaan sügisel jätkata. Pean käsi südamel tunnistama, et ma ei oleks kunagi arvanud, et töö-kool-laps koos kuidagi väsitav või koormav olla võiks. Samas see mul nüüd esmakordne kogemus seda kõike kogeda :D Otsus ei tulnud kergelt, aga olen õnnelik, et suutsin selle langetada. Nüüd on vaja vaid endale kindlaks jääda. Hing küll sees kripeldab, kuna uued ained on põnevad ja tahaks ju kõike teha-kogeda, samas on need ained ka sama põnevad järgmisel aastal.
Minu nimi on Triin. Olen 30aastane abielunaine, kes on omandanud kõrghariduse. Meie pisikesse perre kuuluvad Mees (30) ja Piiga (1a 8k), lisaks neile veel deegud ja isepäine kass Caesar. Selles blogis räägin oma üsnagi ülekoormatud elust abikaasa, ema, üliõpilase ja töötajana ja sellest, milline on argipäev meie kirjus maailmas.
