Lipsuke| Kui ma praegu oma viimasele sünnitusele tagasi mõtlen, siis ka mina olen nüüd tundnud hirmuvärinaid. Kuidas ma julgesin?


Lipsuke| Kui ma praegu oma viimasele sünnitusele tagasi mõtlen, siis ka mina olen nüüd tundnud hirmuvärinaid. Kuidas ma julgesin?
Foto: Unsplash

Õigemini, kust tuli see enesekindlus, see teadmine, see sisetunne? Kuidas ma teadsin, et kõik on pärisel okei? Kõik need "mis siis, kui" mõtted on minuski veidi halbu tundeid tekitanud. Aga tol hetkel... ma lihtsalt teadsin ja tegutsesin. Seda on nii raske sõnadesse panna. See on nagu midagi... palju suuremat.

Antud hetkel on isegi veidi naljakaski mõelda, et paar kuud enne tähtaega oli mul sünnituse ees surmahirm (loe siit!). Ma teadsin mida ma tahan, aga ma ei kujutanud ettegi, et ma võiksin seda saada. Ma kartsin, et mu keha on katkine, et ma polegi suuteline ise sünnitama ja veel vähem tegema seda nii kiirelt ja võimsalt. Mul puudus iseendasse ja oma kehasse igasugune usk. Ma kartsin, et pean jälle 20h piinlema, ma kartsin seda valu, ma kartsin, et ma lihtsalt ei ole selleks enam võimeline... Aga kuna sünnitust ja sellega kaasnevat valu vältida ju enam ei saanud, hakkasin kiirelt tegutsema, et end vaimselt ette valmistada ja anda endast kõik, et see kogemus veidikenegi parem oleks, kui eelnevad.

Esimese asjana võtsin ette raamatu, mida mulle lugejad soovitanud olid. Ina May Gaskin "Loomuliku sünnituse teejuht" muutis mu elu!* See raamat on alustalaks mu kolmandale sünnitusele. Lugedes seda raamatut suutsin taastada usu iseendasse ja oma keha võimetesse. Minu jaoks oli selle raamatu sõnum, et pea iga naine suudab ise sünnitada, nagu võimas ürgnaine, kui talle vaid võimaldada õige keskkond. Seal oli lugematul arvul konkreetseid näiteid KUI palju saab sünnituse käiku muuta üks pisidetail või välja ütlemata hirm, ning kõigele oli ka anatoomiline põhjendus. Minu jaoks oli seal raamatus kõik väga loogiline ja õige. Seal oli mitme minuga sarnase naise lugu - põhimõtteliselt siis, et naisel oli olnud mitu rasket haiglasünnitust ja ta oli nii hingeliselt kui ka kehaliselt katki, aga Ina May hoole all sünnitasid nad loomulikul teel ja enamus neist ka väga kiirelt. Lugedes neid lugusi, tundsin, kui väga ma seda sama kogeda tahaksin ja kui väga ma sooviksin, et ka mina oleksin selleks võimeline.

Loe veel

Seotud lood:

Seejärel otsustasin, et maksku mis maksab, aga mul on siiski vaja sünnitoetajat. Mees on mees - ja, tema kohalolu ja tugi on ASENDAMATUD, aga ma tahtsin enda kõrvale ka kedagi sellist, kes on sama läbi teinud ja kes teab täpselt mida ma tunnen. Tahtsin kedagi, kes oleks ka varem sünnitaja juures olnud, kedagi kes teab mida ja miks ta teeb, kedagi keda ma tunnen ja usaldan. Seega leidsin endale suurepärase sünnitoetaja.

Kirjutasin talle tegelikult juba Joeli ootuse ajal, aga toona siiski lõpuks loobusin, sest ma lootsin, et teine sünnitus on kergem, kui esimene ja saan ehk ikka ise hakkama. Nüüd aga kahetsen seda otsust väga ja mõtlen milliseks oleks võinud kujuneda juba mu teine sünnitus, kui mul oleks juba toona olemas olnud selline tugi ja õige keskkond, nagu praegu selle kolmanda sünnitusega. Aga ju oli mulle ka seda kogemust vaja. Tänu sellele saan nüüd öelda, et I've done it all - erakorraline üldnarkoosis keiser, epiduraaliga 'loomulik' sünnitus ja kodune vettesünnitus. Milline kogemus mul veel puudu on? Mis järgmiseks? Sünnitada kuskile... jõkke? Kartuli vao vahele? Kaamli seljas? Kuhu mul siit veel edasi minna on? :D

Ma mäletan hästi millal mul see viimane klõps ära käis. Ma istusin peadpidi mustsõstra põõsas, korjasin mahla jaoks marju ja mõtlesin oma tulevasele sünnitusele. Mõtlesin sellele mida ma olin eelnevalt haiglas kogenud ja kui ebameeldiv see minu jaoks oli. Taipasin, et ainus viis, kuidas ma suudan sellega ehk hakkama saada, on valutada pikalt kodus, ilma, et keegi mind pidevalt torgiks või sunniks mind asenditesse, kus ma olla ei taha. Kõik see mida ma olen seni sünnituste käigus haiglas kogenud, on olnud risti vastupidine sellele milline sünnitus tegelikult olla võiks.

Kuna ma tahtsin sel korral kindlasti kasutada valude leevendamisel vee abi, aga mul kodus endal vanni pole ja varakult haiglasse ma ka minna ei soovinud, soetasin endale parajate mõõtudega lastebasseini. Saan aru, et see tekitas küsimusi nii kiirabitöötajates, kui ka teis, aga noh...

Kui soovid teada, kuidas Janeli kodusünnitus läks ja kaua kestis, siis vaata SIIA!