Miks me jätame endale elamiseks vähem aega kui töötamiseks?


Raamatupidaja
RaamatupidajaFoto: Hendrik Osula

Ma mõtlen viimasel ajal nii palju asjade üle, et mu pea võiks vist varsti päriselt plahvatada. Kõige olulisem küsimus on sellest tsüklist välja murdmine. Ma lihtsalt pean seda suutma. Aga samas tean, et pean olema zen ja flow ja ma ei tohi mõelda, et ma pean. Tegelikult ei pea. Nagu viimati nõustaja mulle instruktsioone jagas, siis see käib hoopis nii: ma tahaksin teada, kuidas 8-st 5-ni mullist välja saada

Ma ei ole see inimene, kes mõtleks, et karjäär on ületunnid. Ja ma ei ole see inimene, kes saaks endale lubada (juba iseenda tervise pärast) süümepiinu teemadel "miks ma 10 minutit hiljem tööle tulin" või "miks ma jälle lapsega arsti juures olen".

Ma ei ole see inimene, kes üleüldse aru saaks, mis pagana norm see 8 tundi on? Ei oska küll väga rääkida 8-tunniste vahetuste otstarbekusest või ajakohasusest näiteks tootmises või jaekaubanduses, aga miks mina, kelle põhitöövahenditeks on arvuti ja ajud, peaksin istuma kontoritoolil 8 tundi paigal?Kes mõtles selle välja, et just 8 tundi on see ajavahemik, millega kõik töö tehtud saab?

Minu arvuti on igatahes niiviisi üles ehitatud, et seda saab kasutada kõikjal. Ja internet on samuti kõikjal ja kus WiFi-t ei ole, on telefoni abil loodud võrk. Ja mu ajud töötavad paremini hoopis siis kui ma olen rahulikult saanud hommikul välja puhata (kas või maal näiteks) ja kui ma ükskord vungi sisse saan ja tööle hakkan, teen selle sama 8 tunni normi kolmega täis, päriselt. Motivatsioon on võimas asi ja end ise juhtivad inimesed on väärtus, mida mina tööandjana hindaksin kordades rohkem kui oskust 8 tundi jutti kontoritooli nühkida.

Loe veel

Seotud lood:

Ma muidugi tegelikult ei teegi seda. Meil on algusest peale olnud kokkulepe, et kui tööasjad on joonel (ja rohkemgi veel!), siis keegi ei küsi. Aga eks süümepiinad on kohati ikka, sest ametlik tööaeg on meil ju nii nagu teistel, kaheksa tundi. Samas, kui mõelda, milliseid väärtuseid ma meie ettevõttesse toon ja kuidas ma muudkui arendan, parendan ja loon (peaaegu nagu luuletus), siis eks siin ongi iga tööandja jaoks küsimus: millist töötajat ta endale soovib? Kas seda, kes 8 tundi istub ja kõik igati kuulekalt, raamatu järgi ära teeb? Või seda, kes töötab võib-olla ainult 6 tundi ja keda pole füüsiliselt ehk üldse nähagi, aga päeva lõpuks on sul olemas näiteks uus tugev hankija või tellimuste kinnitamiste süsteem, mis teeb kõigi töö palju efektiivsemaks ja aega säästvamaks. Take a pick, tööandja.

Ma olen muidugi ka kuulnud, et inimestel võtvat motti alla, kui nad näevad, et keegi kontoris tööaegadest kinni ei pea. Ma ei tea, kas mina olen loll või mis, aga minu tööd see küll ei mõjuta, kui näen, et töökaaslane jälle kell 3 ära läheb. Ma kuidagi eeldan, et kõigil inimestel on võime oma tööd organiseerida ja kohusetunne, et nad teevad ära kõik, mis neilt oodatakse (või mida nad ise endalt eeldavad?). Sest isegi kui on tegemist seanahavedajaga, siis see paistab ju kohe välja, kui asjad selliselt ei toimi. Ja eks ongi muidugi olemas ameteid, mis eeldavad su füüsilist kohaolu ja kellaegadest kinnipidamist. Aga ametivalikuid tehaksegi vastavalt oma soovidele ja unistustele, eks. Ma tegelikult armastan väga oma tööd, lihtsalt ma ei taha, et see vallutaks kogu minu elu, seda ei tohi olla liiga palju.

Muidugi on siin ilmas kõik võimalik. Elisa näiteks on lühemate tööaegade propageerimise lipulaevaks Eestis. Uusi teenindajaid otsivadki nad sloganiga: "Vähem tööaega. Rohkem töötasu" ja on avaldanud kirjutisi teemal, miks inimesed oma 6-tunnisesse tööpäeva panustavad tegelikult rohkem, kui 8-tunnisesse.

Igatahes hakkan mina järjest enam aru saama, et ma ei taha nii elada, et mul on kiire ja et ma olen pidevalt kinni. Võimalik, et ma olen nirumast puust, kui üks töötav ema olema peaks. Las ma siis olen, aga see ongi ju minu elu. Ja mu laste. Sa saad ainult ühe võimaluse, kui sa selle pekki keerad, siis.. uusi lapsi sul enam ei tule ja lastel on ka, tahad sa seda või mitte, vaid üks lapsepõlv. See lõputu karussell, kus sa oled iga päev 9 tundi kodust eemal, lastest eemal. Ja siis loetud tundidega õhtu jooksul pead ära täitma laste vajadused, enda vajadused, kassi, mehe ja kodu vajadused. Kõik jooksujalu ja stressirohkelt, et aga tööandja saaks endale sinu 8 tunni arvelt rohkem raha taskusse kühveldada. Võimalik, et sa ise kühveldad oma pühendumise ja võimalike ületundide arvelt ka päris korralikult, aga mida sa oma rahahunnikutega küll peale hakkad, kui sul tegelikult ei ole isegi aega et seda pappi kuskil hakkama panna. Ühel päeval oled sa stressis, hall, kehva tervisega ja liiga väsinud, et midagi üldse nautida osata.

Kui võtta nüüd ette Wikipedia artikkel, mis paneb riikide kaupa ritta ühe töötaja kohta keskmiselt töötatud tunnid (see tabel jookseb küll kahjuks kuni 2016 vaid), siis näeme, et pisike Eesti on stabiilselt tabeli eesotsas oma 1800+ aastas töötatud tunniga. Midagi, mille üle uhke olla? Vaevalt. Sest on olemas üks teine tabel, mille eesotsas me samuti figureerime: enesetappude suhtarv maailma riikide kaupa ja siis veel üks tore graafik: depressiooni esinemine riikide kaupa. Viimane kaart on küll koostatud 2013, aga WHO andmetel on 2017. aasta protsent 5,9% elanikkonnast, nii et midagi ei ole suurt muutunud. Eestlased on depresiivsed ja enesetapualtid ja ärgu keegi püüdkugi mulle rääkida, et sellel ei ole seost selle meeletu töörügamisega, mida me teeme. Keskmine sakslane töötab näiteks alla 5 tunni päevas ja kuigi need kalkulatsioonid on siin suht meelevaldsed ja kallutatud, siis saate aru küll, mida ma tahan öelda. Sakslane on nii enesetapu- kui ka depressioonitabelis meist kõvasti allpool. Ja huvitaval kombel on ka selle 5 tundi päevas töötava sakslase netopalk ühes kalendrikuus meie palgast tervelt 1300 eurot kõrgem. Aga see on muidugi üks täiesti teine teema.

Kui sina, kes sa seda loed, oled juhuslikult ettevõtja ja tööandja, siis ehk võtad endale nüüd natuke aega ja mõtled selle kõige üle. Uuri 6-tunnise tööaja kohta, seedi, mõtle, mida sa võid võita ja kas sul on üldse midagi kaotada, kui teed revolutsiooni ja lased oma töötajad vabamaks. See on tegelikult nagu õnnelike kanadega, kes lõpptulemusena munevad rohkem ja suuremaid mune. See 8 tundi on nii-ii iganenud, päriselt. Ükski inimene ei suuda 8 tundi järjest 100% tulemuslik olla. Ja keda sa oma ettevõttesse tööle tahad? Just nimelt INIMESI, kes mõtlevad kaasa ja teevad oma igas hetkes oma parima. Mitte roboteid, kes tagumikutunde istudes oma päevakesi veedavad. Karjäär ja eneseteostus on loomulikult olulised, lihstalt doseerima peaks paremini.

Ja üldsegi, mida sellise ennastohverdava töörügamisega võib saavutada? Vaid ühe asja: ELAMATA JÄÄNUD ELU. Elu ei ole ületunnid. Elu on emadepäeva pidu lasteaias ja Ott Leplandi kontsert, kuhu sa väga-väga tahad minna. Elu on kusagil Peipsi ääres telgis taskulambivalgel lastega kaisutamine ja naerda kihistamine. Elu on jalutuskäigud, jooga, korvpall. Tingimusteta armastamine ja lähedase sünnipäevaks üllatuse tegemine. Lastega võidu põllu peal jooksmine, 5 miinust, sulgpall, ristsõnad, varbad merevees raamatu lugemine, ilusad soojad suveõhtud rõdul ja krabisev vihm katusel. Hetked, mis enam kunagi ei kordu ja hetked, mida kellegi teise jaoks üldse olemas olla ei saa, sest need on sinu maailma kõige tähtsamad hetked. Hetked, kus oled oma lapse jaoks olemas ja hetked, kui ta tänab sind selle eest maailma kõige suurema ja siirama kallistusega. Vot see on elu.

Aga miks, AGA MIKS jätame me endale elamiseks vähem aega kui töötamiseks?

Allikas: blogi Raili Rajad

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare