No ja mis siis, kui mu laps ei vasta teie normidele?!


No ja mis siis, kui mu laps ei vasta teie normidele?!
Foto: Shutterstock

Ühiskonnas on paika pandud, milline peab olema see õige täiskasvanu: pead olema tööinimene või kui sa tööinimene ei ole, siis peab sul olema mingisugune põhjapanev vabandus, mis päästab sind „muidusööja" tiitlist. Ja muidugi on paika pandud ka see, missugune on õige laps.

Enamasti sobib vabanduseks tudengipõli, aga mitte alati. Sest kui täiskasvanu on töötu, siis võrdub see luuser olemisega. Samuti on ühiskonnas paika pandud, et sa pead teatud eluetappideks midagi saavutanud olema: oma kodu hiljemalt 30ndaks eluaastaks, samuti ka üks laps selleks vanuseks ning see tähendab ka mingit mees-või naisinimese olemasolu. Kui sa taaskord neid tingimusi täitnud ei ole (va korteri oma, sest heas asukohas üürikas on ka sotsiaalselt aktsepteeritav), siis vaadatakse sinu peale siiski viltu ning mõeldakse, et millest need hälbed tingitud on? Näiteks on mul üks sõbranna, kes on 30, vallaline ja lastetu. Ta on täielik karjääriinimene ja naudib tööd, reisimist ning oma elu ja ometi mõistetakse teda hukka. Miks? Tal pole meest, tal pole lapsi. Vanem generatsioon käib ja kaagutab, kuidas nendel selles vanuses oli ette näidata ma-ei-tea-mitu last ja mees, kellest küll nüüdseks lahutatud ollakse. Too aeg oli ka ütlemine — 22, viimane taks! Minu tutvusringkonnas ei ole ühtegi sõbrannat või sõpra, kelle vanemad, kes toona ühte heitsid ning kiirelt 20ndate eluaastate alguses hunniku lapsi valmis vorpisid, veel koos oleks. Ruttu kokku, ruttu lahku?

Loe veel

Seotud lood:

Ega täiskasvanud pole ainsad, keda topitakse mingite raamide sisse. Lapsi topitakse nende raamide sisse nii arstide, õpetajate, lapsevanemate kui ka muude isikute poolt. Alates sellest, kas ta on ikka juba sünnist saati õoges pikkuses-kaalus vastavalt mingisugusele tabelile. Kui su aastane laps ei kõnni — probleem. Kui su kahene ei räägi piisavas koguses sõnu — probleem. Kui su kolmene jonnib liiga palju — probleem kuubis. Kui su neljane ei ole püsiv — kutsutakse sind lasteaias vestlusele ning räägitakse sellest, kuidas tal saab koolis probleeme olema. Võtame kasvõi minu lapse: Piiga on meeletult armas, hea iseloomuga, sõbralik, sotsiaalne rõõmupall, kes märkab teist inimest ja pakub tröösti. Ja ometi ei mahu ta raamidesse, sest ta on liiga aktiivne. Õpetajatel on temaga probleem, sest ta tahab keskmisest rohkem tähelepanu, ta tahab ringi joosta ja ronida. Samas istub ta paigal ja joonistab ning meisterdab ja voolib kõik asjad kaasa. Ta pole selline, kes jookseks hullumiseni ringi ning ei püsiks üldse paigal. Ma saan aru sellest probleemist — kui sul on 20 last ning kolm täiskasvanut, kes kogu aeg ei ole kohal olukorda haldamas, vaid sageli ongi see üks õpetaja nende 20 lapsega üksi, siis see on tõesti probleem. Ja seda selles mõttes, et ilmselgelt pole piisavalt inimesi, kes suudaks selle lastehordiga normaalselt toime tulla. Lisa sinna otsa veel mõned lapsed, kes tahavad oma energiat välja elada turnides ja joostes, sest nad pole õppinud seda energiat kuidagi muudmoodi suunama ja käibki plahvatus.

Mingid standardid on vajalikud. Näiteks toodete puhul on hea kui on olemas keskmine kvaliteet, millega saab siis kõrvutada asju ning võrrelda kõrgemat kvaliteeti omavat toodet madalamaga. Aga kas meil on vaja selliseid võrdlusmomente ka täiskasvanutele ja lastele? Jah, suunised võiksid olla, aga kui sa lähed näiteks sõitma linnaliinibussiga ja vaatad enda ümber ning kõik inimesed, keda näeksid, peaksid olema samade saavutustega, et olla normaalsed? Klassitäis lapsi peab mõistma geomeetriat ja saksa keelt täpselt ühel ja samal tasemel? Miks me siis surume kõike ja kõiki mingitesse vormidesse selmet anda aega kujunemiseks? Kas on tõesti siis nii hull see olukord, et laps, kes ei oska „normidele piisavalt heal tasemel” mingit tegevust mõistetakse kohe hukka ja pannakse tempel külge? Proovitakse väänata kaela diagnoosi, et vabandada välja iseärasused ja ollakse õnnetud, kui ei ole võimalik mingit diagnoosi panna? Mulle tundub, et me ühiskond on nihkes. Kui mingi asi ei mahu raamidesse, siis on see asi paha, see inimene on paha ning ümbritsevatel puudub soov seda erisust aktsepteerida.

Minu nimi on Triin (33): olen ema, abikaasa ja täiskohaga kontoritöötaja. Meie pisikesse perre kuuluvad Mees (33) ja Piiga (4a).

Podcastid