"Nüüd mõistan, miks kodust eemal töötava isaga perekonnad lagunevad... "
Jaanuaris otsustas Mees vahetada töökohta ja minna tööle kodunt eemale. Eks ta periooditi käib ikka kodus ka ja on kodus pea sama kaua kui ta on kodust eemal olnud, aga sellest hoolimata on suhe muutunud. Kui ta esimest korda tööle ära läks, siis Piiga närvikavale mõjus see halvasti. Laps, kes muidu oli vaba suhtleja ja ei peljanud midagi, hakkas meeleheitlikult minu külge klammerduma iga hommik lasteaeda viies. Samuti sagenesid need ööd, kus pidin teda enda voodisse võtma ja ka kõrval olema. Pidevalt sain kuulda seda, kuidas ta kardab üksi olla. Lisaks sellele tuli tagasi komme küüsi närida, mis on selge ilming sellest, et laps on stressis. Nende kuudega, mis nüüd möödunud on, on asi muutunud paremaks, sest ta saab aru, et issi tuleb koju tagasi ja samuti mõjus talle väga hästi see, et sai haiguse ajal terve nädala issiga kahekesi kodus olla kui mina komandeeringus viibisin.
Hästi on last vaadates näha, kuidas laps vajab tegelikult mõlema lapsevanema tähelepanu ja olemasolu stabiilsuse ja turvatunde jaoks. Kui aga analüüsida enda suhet, siis see on selline nagu merelaine. Kord on meri sile ja kõik on rahulik ja järgmisel hetkel on lained taevani. Minu jaoks oli kõige raskem see, et Mees tahab koju tulles puhata. Olles mõne nädala tööl olnud kodust eemal, on tema ainsaks mureks olnud õigeaegselt tööle jõuda. Riideid peseb firma poolt ette nähtud asutus ja toit on ka firma poolt. Mina aga olen kodus olemas 24/7 ja kõik asjad on minu teha ja vastutada. Kõik probleemid ja väljakutsed lahendada. See aeg tunnen end enamasti pinges olevana ja see kurnab väga. Kui tema koju tuleb, siis on mul vaja seda tuge ja pingelangust ja samas eeldab tema, et ta saaks jalad seinale visata ja pooled päevad magada.
Järgmiseks tekitas pingeid see, et justkui mina pean üksi kõike otsustama. Eks see nii ongi, et kui oleme lapsega kahekesi, on kõik minu otsustada ja tema siis näeb ja kuuleb asju kõrvalt. Suuremad rahalised otsused oleme jätkuvalt koos langetanud, aga argisemaid asju enam mitte. Samuti on omavaheline suhtlemine muutunud rohkem pinnapealseks. Kui ta on kodust eemal ja liikuva graafikuga, siis ei tea üldse, millal on talle võimalik videokõne teha, sest alati ei saa teda üldse kättegi.
Loomulikult me oleme nendest teemadest rääkinud ja teinud erinevaid muudatusi, et tekitada taas pere tunnet ning leida suhtes see rõõm koos olemisest. Enamasti me ei kasuta lapsehoidja teenuseid või ei vii last vanavanemate juurde hoida, aga nüüd oleme lapse andnud võimaluse korral mu ema kätte hoida ja leidnud teineteisele Mehega aega, et saaks taas asjadest rääkida, õppida teineteist tundma ja väärtustama.
Kui ma sellele kõigele mõtlen ja näen, kuidas suhted muutuvad nii lühikese aja jooksul, siis mind üldse ei hämmasta, miks pered lagunevad kui üks vanematest otsustab kodust kaugemale tööle minna. Nii lihtne on unustada teine pool kodusesse ellu kaasata ja ühel hetkel ongi vaid oma askeldamised ja plaanid, kuhu enam teine sisse ei mahu. Seda kõike võimendavad veel selgeks rääkimata olukorrad ja ongi suhe katki. Eks ka koos elavatel paaridel tuleb ette olukordi, kus mingi hetk justkui hakatakse kahte erinevat elu koos elama ja muututakse teineteisele võõraks. Esimest korda viimase nelja aasta jooksul tunnen, et oleks aeg minna abikaasaga esimesele ühisele reisile, et leida taas aeg rahus teineteise tundma õppimiseks ja veel lähedasemaks saamiseks.
