Ma ei räägi siinkohal siseparasiitidest nagu solkmed ja naaskelsabad, millega oma elu jooksul kindlasti iga lapsevanem kokku puutub. Ei, ma räägin hoopis uut liiki parasiitidest. Nad on arenenud isendid, kõnnivad kahel jalal ning neid võid vabalt segamini ajada mõne suvalise inimesega tänavalt. Miks? Sest nad ongi enamasti suvalised inimesed, kellega mingi juhuse tõttu oled kokku sattunud ja kes siis on näinud sinus mingit lüpsmiskohta. Parasiitlus ei teki kohe. Esialgselt kombatakse natukene pinda ja kui see on õnnestunud, siis minnakse edasi järgmisele tasemele. Ühel hetkel oled asjas nii sees, et ei saa ise arugi.

Draama-draama

Parasiitide iseloomulikuks tunnuseks on see, et nad toovad su ellu rohkem draamat kui „Vaprates ja ilusates“ viimase kümne aasta jooksul kokku on olnud. Nad ujuvad välja hooti ja seda siis, kui neil on vaja järgmist doosi. Enamasti on tegemist madala haridustasemega inimestega, kes on sellest hoolimata väga head manipulaatorid ja neid ei ole võimalik vältida.

Ei usu? Kindlasti olete kuulnud lugusid, kuidas töökojas suitsunurgas olles ühel mehel kunagi suitsu ei ole? Mul Mehe vend hakkas lausa salaja suitsu tegemas käima, et see inimene ei tuleks suitsu küsima, sest tal kunagi ei ole seda ja ei ole ka raha, et end ise varustada. Ja alati oli mitu kurblugu taskust võtta põhjenduseks, miks tal ei ole võimalik ise endale midagi osta. See on vaid üks näide parasiitlusest.

Mina aga sattusin huvitava isendi otsa. Tegemist on noore emaga, keda olen pikemat aega teadud. Kord oli tema abipalveks, et talle viidaks haiglasse mingeid magusaid karastusjooke. Inimene ei armasta vett juua ja kuna oli haiglas ja ise liikuda ei saanud ja mul oli temast kahju ka, siis läksin ja viisingi. Raha tal ei olnud anda ja eks ma siis ütlesingi, et ah ei ole vaja ja las olla. Tõesti need paar pudelit karastusjooke mind nüüd vaesemaks ei teinud. Suhtlesime hooti edasi ja eks talle ongi vahel põhjust kaasa tunda.

Puhas pettus

Järgmisel hetkel kirjutas ta mulle sooviga, et me lapsed hakkaksid kirjasõpradeks, sest tema omale meeldib saada kaarte ja just nagu sobival ajal, siis oli tal lapsel ka sünnipäev tulemas. Mõtlesin, et okei. Miks ka mitte mõni kaardike saata. Rääkisime läbi, mis lastele meeldivad ja leppisime asjas kokku. Paar päeva hiljem aga ei tahetud enam kaardikest, vaid raha. Sest üks väga vajalik nukk sai kusagilt tellitud ja just nüüd on üks väike summa puudu, et laps õnnelikuks teha. Eks ma olen ka ise süüdi, et asjaga kaasa läksin. Lapsed on mu nõrkus ning nendega on võimalik mu tunnetel mängida.

Oma enda lapse nimel olen nõus loobuma kasvõi elust. Nii siis saigi see summa teele pandud. Ei olnud suur summa, mida taga nutta, aga juba sel hetkel hakkas mul ajus häirekell tilisema. Kui siis hiljem tema lehel ringi kolasin ja nägin, kuidas kõik talle kingitusi ja asju saadavad, siis valdasid mind kahetised emotsioonid: ma ei olnud mitte kade, vaid pigem haavunud. Haavunud seetõttu, et mulle jõudis kohale, et tegemist ongi peenekoelise parasiidiga ja tige olin seetõttu, et olin läinud tema liimile.

Miks? Sest minu juurde jõudsid pidevad nutud ja asjad sellest, kuidas tal kõik oli halvasti ja sada häda ning kui oli aeg temapoolne lubadus täide viia minu lapsele, siis loomulikult oli see lubadus unustatud. Järgmine asi aga pani mu taluvusele punkti. Sattus mulle postkasti kiri tollelt inimeselt, kus ta nõudis oma hambaravi jaoks raha. Selles kirjas oli veel selline ilus lause: „ Sõpradelt ma üle 5€ ei võta“. Või nii!

Ja minu poolt saigi kinnituse kahtlus, et tegemist on inimesega, kellest tasub kaarega eemale hoida. Kui tema kontole peaks kasvõi sendikene minu poolt laekuma, siis hakkakski neid rahalisi soove järjest rohkem ja rohkem tulema. Olen seda kõike varem kogenud ja enam ei soovi.

Minu nimi on Triin: olen ema, abikaasa, tudeng ja täiskohaga kontoritöötaja. Meie pisikesse perre kuuluvad Mees ja Piiga, lisaks neile veel deegud, isepäine kass Caesar ja kiisubeebi George. Selles blogis räägin argielust ja mõtetest.

Jaga
Kommentaarid