RAILI BLOGI| Kui sa praegu kohe nautima ei hakka, siis jääd sa sellest ilma!


RAILI BLOGI| Kui sa praegu kohe nautima ei hakka, siis jääd sa sellest ilma!
Foto: Unsplash

Jah, need aastad on rasked — hoida lapsi, hoida suhet ja hoida ennast. Aga ühel päeval, juba loetud aastate pärast läheb ta üksi ja ajab oma sõpradega omi asju ja ta ei vaja enam sind nii. Ta käed ei ole enam nii pisikesed, et need sulle pihku mahuks ja ta ei tule enam sulle sülle istuma. See, mis praegu on, on hindamatu ja sa hakkad seda igatsema.

Raili blogis on välja toodud asjad, mida iga ema võiks endale aeg-ajalt meelde tuletada.

On halvemaid aegu ja on paremaid aegu. Mõnikord on närvid pingul kui reketikeeled ja kõik tundub olevat halvasti. Mõnikord plahvatadki, aga teinekord leiad endas jõudu ja tuletad meelde väikeseid suuri tõdesid, mis aitavad ellu jääda. Veel enamgi, kui mõtled kõik need asjad enda jaoks korra uuesti läbi, võidavad kõik ja teie perre saabub suur üksteisemõistmine ja harmoonia. Järgi proovitud. Me kõik teame, aga me unustame.

Pane telefon käest. Tööl oled sa nagunii kogu Facebooki läbi kamminud (ära püüagi väita, et sinu töö selliseid pause ei võimalda!) ja sellest ei ole midagi, kui sa saad mõned tunnid hiljem teada, et su põhikooliaegne sõbranna on neljanda lapse saanud. Õigupoolest, ei pea sa seda üldse mitte teadma. Oluline on siin ja nüüd. Need silmad, mis otsivad sinu omadega kontakti. Pane neid tähele.

Seotud lood:

Räägi nendega ja ole nende sõber. Seda saad sa teha vaid päriselt kuulates. Tal oli lasteaias konflikt? Juhtub. Ära kritiseeri, lihtsalt kuula. Võid lasta tal kõigest läbi oma silmade rääkida, hinnanguid ei ole vaja anda. See kõik oli juba päeval ära ja ta kõrval olid teised täiskasvanud, kes situatsiooniga tegelesid. Sinu asi on toetada. Isegi, kui ta on rängalt eksinud, peab ta teadma, et sa siiski armastad ja aktsepteerid teda. See on väga oluline, sest ainult nii kasvab temast inimene, kes usaldab sind jäägitult ja ei karda oma eksimusi tunnistada. Muidugi ta teab, kuidas õige on. Ta peab õppima vaid oma emotsioone kontrollima ja sa saad teda selles aidata. NB! laps õpib vaid siis, kui ta hirmu ei tunne!

Loe veel

Kaasa nad söögitegemisse. Võib ju arvata, et mis see kolmene nende munadega plätserdab või ehk viiene kõrvetab end pannil hakkliha segades, aga ei. Ära nii mõtle. Nad oskavad ja tahavad palju enam, kui peale vaadates võiks arvata. Ja pealegi — kuidas nad peaksid seda kõike õppima, kui sa neil harjutada ei lase? Me ei taha kasvatada 9-aastaseid, kes ei oska iseendale võileiba teha. Ja isetegemine on muide ideaalne viis, kuidas pirtsakas laps sööma saada. Ise valmistatud toitu ei jäta keegi proovimata, sest halba toitu ta ju ometi ei teinud.

Mängi nendega üks lauamäng. See pole tüütu kohustus, et igal õhtul peale tööd pead sa lapsega midagi koos tegema. See on lõbus! Keegi pole kivisse raiunud, et ainuke lapsevanemaid lõõgastav tegevus peaks olema diivanil vedeledes telekapuldi klõpsimine. Lastega mängida on äge — nende hasart ja võidurõõm on hoopis teistsugune, kui meil, kes me oleme elus õppinud oma emotsioone vaka all hoidma ja ehk isegi häbenema (loll lugu, et täiskasvanutega nii juhtub). Lastele meeldivad lauamängud ja meeldib vanematega külg külje kõrval koostegemine.

Küsi ta arvamust, sest tema arvamus on oluline. Ei, see ei võrdu vabakasvatusega ja ei, see ei tähenda laste ülemvõimu majas. Lapsed on inimesed ja neil on täielik õigus osaleda otsustusprotsessis kas suures toas võiks olla sinine tapeet või kollane ja kas lähme enne poodi ja pärast parki või vastupidi. Peale selle, arutlemine ja oma arvamuse põhjendamine on nende arengule igati kasulik. “Laps räägib, kui kana pissib” ei ole üldse coolsuhtumine. Proovi ise rääkida, kui kana pissib ja end seal juures täisväärtusliku inimesena tunda. Ära jookse neid maha oma plaanide ja nõudmistega, arvesta nendega.

Minge loodusesse. Kui sulle tundub, et lapsed on kodus lärmakad tähelepanuvampiirid, keda kirjeldab kõige paremini sõna “põrguline”, siis paki nad autosse ja sõida nendega näiteks kodu lähedale metsa või linnast välja mere äärde. Esiteks saavad nad end seal täiesti tühjaks joosta ja teiseks näevad nad palju-palju päris asju. Mis juhtub puudega sügisel või kuidas kevadel üle ääre ajanud kraav on nüüd hoopis täiesti kuivanud — nad märkavad ja see on oluline, et nad märkavad loodust ja õpivad loodusega kooskõlas elama. Teeb neid suuremaks Inimeseks. Ja näiteks seenel käimine tasustab neid pärast maitsva toiduga ju ka.

Võta ta poodi kaasa. Kuulen nii palju seda, et “mina lastega küll poes ei käi, sest see on üks võimatu kärarikas missioon”. Guess what, selleks ta jääbki, kui sa neid ei õpeta. Ja õppimiseks parim on ikkagi praktika, eks. Tegelikult on nimekirja alusel nädala ostude tegemine jällegi üks tore perega koosveetmise vorm, tuleb lihtsalt teisest küljest seda vaadata. Kes lükkab käru, kes paneb asju kärru, kes piiksutab pulti, kes aitab asju otsida või meeles pidada, mida veel on vaja. Nad ei pea ju kasvama üles teadmisega, et toit tuleb külmkapist. Ja mis puutub poes põrandal rullivatesse lastesse, kes asju soovivad, siis reeglid tuleb ikkagi kindlameelselt selgeks teha. Paar päeva tagasi Selveris nägin ühte naist ca 2-aastase lapsega, kes sõna otseses mõttes PALUS last, et too rohkem mänguasju kärru ei laoks. Laps aga TAHTIS neid asju ja suurema kisa hirmus emake vastu ei julgenud hakata ja nii nad selle mõtetuid vidinaid täis käruga kassasse veeresidki. Minu lapsed näiteks teavad, et nad võivad poest valida ühe asja (kui uue leiavad, panevad vana tagasi) ja mina ütlen, mis see asi maksta võib. Kõik töötab ja keegi ei jorise.

Ära kaota pead. Sa ei saa jonnivale lapsele käratada “lõpeta ära!” ja eeldada, et see töötab. Kas arvad, et oled jumal või mustkunstnik, kelle käsu peale asjad lihtsalt kaovad? See ei tööta kunagi nii. Kui istud vetsus ja keegi käsib sul poole häda pealt lõpetada, siis jaa, sa saad sellega hakkama. KORRAKS, aga häda ju jääb. Jõua põhjusteni ja tegele nendega. Jonniv laps poes on alati millegi tagajärg. Kui ta vingub ja käitub vastikult, siis vajab ta tegelikult sinu abi. Ja kui sina ka närvis oled, ei ole tal millelegi toetuda ja lõpuks olete mõlemad tarbetult enesest väljunud. Hinga, hinga, hinga, kuula ja leia lahendus.

Võta aega. Nad tunnetavad selle nii hästi ära, kui sa loed neile unejuttu ja su tegelik soov on sellega kiirelt ühele poole saada, et oma toimetusi tegema hakata. Neil on küsimusi, mis vajavad vastuseid ja sinu ülesanne on neid õpetada, mitte teadmishimu maha suruda. Jah, mõnikord sa pead mõnda asja mitmeid kordi seletama, enne kui ta aru saab, aga see on loomulik.

Anna neile aega. Hommikuti tõuse 15 minutit varem ja ärata lapsedki varem. Sa ei taha, et nad saaksid lasteaeda kaasa endale pähe kummitama ema vihased käsklused nagu “Tee kiiremini” ja “Tule juba!” Ole positiivne ja rõõmsameelne ja kui palud neil hambaid pesta, anna neile veidi aega vannituppa minemiseks, ilma koheselt uuesti näägutamata, et “miks sa juba ei lähe”. Tegelikult säästad sa sellise suhtumisega palju rohkem aega, kui pidevalt takka sundides ja näägutades.

Kinnita neile, et armastad neid. Loomulikult nad teavad seda, aga nagu meilgi kipuvad vahel asjad ununema, ununevad ka lastel. Ütle neile näiteks nii: “kui ma saaksin valida ükskõik millise 5-aastase maailmas, valiksin ma sinu!” (laenasin selle lause ühest artiklist), usu, see teeb neid ütlemata rõõmsaks. Kallista neid palju, loo neile turvalised oma pere näoga rutiinid. Hoia neid. Ära võrdle. Nad on, kes nad on ja see on täiesti suvaline fakt, et rühmakaaslane oskab juba lugeda. Me kõik oleme erinevad ja me kõik oleme janunenud terve oma elu selle järgi, et meid tunnistataks ja tunnustataks täpselt sellisena nagu me oleme. Laskem siis lastel algusest peale tunda, et nad on ilusad ja head just iseendana!

Ja viimase (ehk kõige olulisema) punktina: Kui sa praegu kohe nautima ei hakka, siis jääd sa sellest ilma! See kõik on juba varsti muutunud. Jah, see on enamuse ajast paras hullus. Jah, see on intensiivne ja sul pole väga aega, et mõeldagi.

Need aastad, siin ja praegu, ongi ELU selle kõige imelisemas võtmes ja sinul on au olla nii suur osa selle väikese inimese suureks kasvamisel.

Ole tänulik ja OLE KOHAL.

PIISAVALT VANA, ET ÜHT-TEIST JUBA TEADA, AGA PIISAVALT NOOR, ET IKKA JA JÄLLE ELU AVASTADA. MAJALAEN, 2 LAST, MEES, MAAKODU JA KASS. UNISTUSED, KARJÄÄR, PETTUMUSED, PÜÜDLUSED JA ARGIPÄEV, MILLEL LAHUTAMATUKS KAASLASEKS ON LOOMULIKULT HUUMOR.

LOE Raili blogi! JA TUNNE END ÄRA.

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare