Tänapäeva teismelised on sageli nii vastikud, sest nende vanemad räägivad neile pidevalt kui ERILISED nad on

Kui ma noor olin ja veel keskkoolis käisin, siis minu sõbranna sai ema-isa käest alati eduka kooli lõpu puhul mingi summa raha. Kord läksin siis oma vanematelt ka nõudma, et ma sooviks ka saada kooli lõpu puhul raha. Meie jaoks oli tavaline, et laekusid ilusa tunnistusega koju ja said emme-issi käest kiita, kalli ja musi. Minu ema vastas mulle aga selle nõude peale: "Õppima pead iseenda jaoks mitte selleks, et saada midagi materiaalselt."

Sellega selline arutelu lõppes. Ja mis toimub tänapäeval: laps lõpetab esimese klassi ja saab 100€, teise klassi lõpuks saab uue nutitelefoni, sest esimese klassi minekul saadud nutikas on kas katki või siis liiga vana. Kolmandas klassis on juba tahvel ja kui tahvlit ei saa, siis arvuti kindlasti. Õnneks sellist asja ei harrastata igas peres ja minu kiitus neile, kes sellist jama ei korralda, sest mida sa õpetad oma lapsele? Mingeid elukestvaid väärtushinnanguid kindlasti mitte.

Tänapäeva teismelised on sageli nii vastikud, sest nende vanemad räägivad neile pidevalt kui erilised nad on. Nad saavad igasugu nodi, sest vanematel ei ole aega või viitsimist nendega tegeleda ja kui lapsel on arvuti peos, siis on ju rahu majas ja probleem lahendatud, või mis? Tegelikult ikka ei ole küll. Ma näen ise sugulaste lapsi, kes elavad nii, et neil on kogu aeg pilk arvutis või telefonis. Nad ei suhtle ja kui proovitakse nende arvutiaegu piirata, siis nad muutuvad oma vanemate suhtes agressiivseks. Vanematel on ju mugavam järele anda ja lastagi lapsel ümberkukkumiseni arvutis olla, sest kes viitsib tegeleda mingi varateismelise vihapursetega või üldse tema kasvatamisega?

Alles hiljuti oli mul ühe tuttavaga dialoog, kus ta kurtis, et õpetajad kiusavad tema geeniustest lapsi. Küsisin, et milles see kiusamine siis välja näeb. Ja sain vastuseks: nad peavad esitama koolitööd tähtajaks. Nagu riili? See on kiusamine? Sel juhul palju õnne su lastele, sest ülikoolis ei huvita mitte kedagi sinu vabandused kui töö ei ole tähtajaks esitatud. Ükski tööandja ei tee sulle erandeid kui sa ei suuda projekti tähtajaks esitada.

Jah, iga inimese laps on tema kullatükk ja isiklik geenius ja surm neile, kes julgevad selles kahelda! Süüdi on ju see vastik õpetaja, kes su geeniusele kahe pani, sest ta ei teinud referaati tähtajaks, aga sinu laps on ideaalne ja sina vanemana lausa super! Kui ma praegu jätaks ülikoolis esitama mingi seminaritöö tähtajaks, siis ma ei pääseks eksamilegi. Õppejõude ei huvita isegi mitte see, kas sa oled sel hetkel sünnituslaual kui vaja töö esitada. Mingeid erandeid ei tehta! Neid reaalselt ei huvita, et ma käin täiskohaga tööl ja mul on kolmene kodus. Ja ka mu tööandjat ei huvita, kui ma ei esita talle analüüse õigeks ajaks, sest ma olin äkki väsinud kuna õppisin terve öö eksamiks.

Miks me siis kasvatame oma lapsi sellisteks, et nad tulevikus on antisotsiaalsed ja ei saa hakkama? Kas meil reaalselt on vajagi mitte toimivat ühiskonda, kus lapsed ei pea täiskasvanutest enam lugu? Kui paljud täiskasvanud on tänaval saanud sõimata mingitelt noortelt nolkidelt? Ma oleks saanud omal ajal korraliku keretäie kui oleksin mõnele täiskasvanule lapsena midagi halvasti öelnud.

Sageli saab kuulda, et ma ei kavatse küll oma lapsi kasvatada nii nagu mind kasvatati. Okei, ära kasvata siis nii, aga ära lase ka arvutil oma last kasvatada. Alles mingi aeg tagasi oli USAs olukord, kus üks tudeng sai esimest korda sotsiaalse kogemuse ehk esimest korda suheldes tüdrukuga sai ta sellelt korvi. Mis see kutt tegi? Ta läks ja tappis selle tüdruku ära. Milliseid mänge mängib sinu teismeline? Enamus arvutimänge on vägivaldse iseloomuga, kus läbikukkumise korral võid alati uuesti proovida. Kahjuks elus nii ei käi: kedagi tappes ei saa panna "restart the game" nuppu.

Kusjuures ei ole ainult lapsed need, kes on muutunud arvutisõltlasteks. Võtame kasvõi vanema generatsiooni. Mu ema võib mu reaalselt Facebooki Messengeris surnuks rääkida ja ma ei tee nalja. Reaalselt võib näha 50-60 aastaseid töö ajal FBs surfamas süümepiinadeta ja nad ei vali selleks isegi mitte kohta: olgu kodus või tähtsal firma koosolekul.

Lapse kasvatamine ei ole meelakkumine, elu ise ei ole ka üldse tore iga päev. See on paratamatus. Tuleb lihtsalt mõelda, kuhu ma tahan ise jõuda ja millised väärtused oma lapsele edasi anda. Lapsed on olulised ja tuleviku alustalad ja kõike muud, aga laps ei tohiks kunagi olla minust eespool. Lapsevanem on boss. Liiga palju sisendame oma lastele, et nad on nii andekad, et võivadki peale ülikooli lõppu nõuda oma 0 töökogemusega 7500€ palka.

Minu nimi on Triin (31): olen ema, abikaasa, tudeng ja täiskohaga kontoritöötaja. Meie pisikesse perre kuuluvad Mees (32) ja Piiga (3a), lisaks neile veel deegud, kassid Caesar ja George. Selles blogis räägin argielust ja mõtetest.