Kõigepealt tuleb lapsed kodus riidesse panna (15 min), siis trenniasjad kotti — veel 15 min (Mirtel pakib oma kotti ise ja selleks läheb lisaaega), siis õueriided selga, vahepeal Margaretile rinda andes ning Mia mängukaru taga otsides — veel 15 min. Lõpuks saame kodust liikuma (käru peab küll trepist alla tirima) ning kui juba bussis oleme, on käkitegu.

Enne trenni tuleb muidugi riided uuesti vahetada, Margareti mähkmeid vahetada, Mia tahab võileiba ja elukaaslane helistab, et jääb kauemaks tööle ja meil tuleb sama teed pidi ise bussiga koju sõita. Tänane Mirteli trenn kestab 1 h ja homme tuleme Miaga. Õnneks siis küll autoga!

Miks me seda teeme? Sest lõpuks on lapse siiras rõõm ja kikivarvul peegli ees tippimine kogu katsumust väärt, kui 3 aasta pärast on esimese klassi lapsel juba huviala olemas. Lastega kodus istumine ei tekita vähem stressi, kui üks bussisõit. Trennis on juba kõigil põnev.

Järgmises trennipäeviku loos räägin lähemalt sellest, kuidas Mirtel hommikul kell 5 tantsukooli plakati jaoks rabas pildistamas käis (koos suurte tüdrukutega) ja peaaegu mülkasse kukkus.

Mina olen Anna, meie peres kasvab 3 pisikest tüdrukut — 8 kuune Margaret, 2aastane Mia ja 4aastane Mirtel. Elame elukaaslase ja lastega küll linnas, kuid armastame kõik liikuda, seega käib terve pere iga nädal KOIT TANTSUKOOLIS trennis. Ja kuna kogu aeg midagi juhtub, siis otsustasin meie trennilugusid ka kirja panema hakata. Minu pere seiklused kirjutab lugudeks: Kristina-Maria Heinsalu.

Jaga
Kommentaarid