Triini blogi | Kallid emad, kui lasteaia õpetajad oskuslikult te lapsele diagnoose panevad, siis võtke teadmiseks: neil puudub igasugune haridus ja kvalifikatsioon seda teha

Kui emale tuleb lasteaiast märguanne, et tema laps sinna ei sobi, siis teeb see haiget kõigest hoolimata. Eriti keeruliseks läheb olukord siis, kui koostöö vanema ja lasteaia vahel kohe kuidagi ei suju. Triini lapse lasteaiaprobleem sai alguse sellest, et laps ei tahtnud rühmas magada, oli teistest aktiivsem ning tahtis ronida ja joosta.

Kuigi kliiniline psühholoog tõi selguse päris mitmes aspektis selguse majja, siis õpetajad ei olnud üldse selle teadmisega rahul ning hakkasid just eriti kurtma seda, et laps ei maga ja muudkui häirib teisi. Uurisin, et mismoodi häirib ning tuleb välja, et laulab omaette ja mängib voodis kaisukaga. Kord kui kaisuka lapselt ära võtsid, siis laps solvus nii suurelt, et oli südamest nutnud ja karjunud nii, et ajanud ülesse mitte vaid enda rühma. Sellest korrast nad aga ei õppinud, oli ikka vaja mitmel erineval korral kaisukas ära tirida käest ning siis seda karjumist taluda. Seega lõpetasin kaisuka kaasa võtmise lasteaeda, et vältida selliseid olukordi.

Kuidas me sellise olukorrani jõudsime, seda võid lugeda SIIT!

Kui keegi kurdab lapse arengu või vaimse stabiilsuse või muu sellisega seotud asju, siis on jada järgmine: psühholoog, psühhiaater, neuroloog ja logopeed. Eestis on lastepsühhiaatrite ajad elupikad ja seega oligi järgmisena nimekirjas neuroloog, kellele sai kõik ära räägitud lapse sünnist alates ja eriti rõhutasin seda lõunaune olematust. Neuroloog jälgis last, vaatas varasemaid uuringuid ning kehitas õlgu. Tema hinnangul on tegemist täiesti tavalise lapsega, kelle iseärasuseks ongi vähene unevajadus. Ilmselt see on pärit Mehelt, sest mulle tundub, et too suudab ka vaid minutike nädalas magades terve kuu unevajaduse ära täita. Mina ilmselt võimaluse korral muudkui magaksin. Viimasel ajal olengi läinud koos lapsega voodisse ning oma 10h und täis maganud nagu naks.

Kuna neuroloog ütles, et tema mingeid asju ei näe, mis peaks muret tekitama või muud moodi analüüsima, siis tuli minna psühhiaatri juurde. Jälle tuli lapse elulugu ära rääkida, tema samal ajal vaatas last mängimas ning siis ütles vaid, et meil tuleb täita mingi ankeet ning soovib korra näha last mängimas ja siis ilmselt enne kooli minekut tuleb vaadata, kas ta ka küps selle jaoks on. Kui aus olla, siis sellest visiidist targemaks ei saanud. Ei mingeid kommentaare ega arvamusi. Ootab mõne kuu pärast tagasi täidetud ankeediga ning tahab vaadata last mängimas. Terve tund aega kui ma talle elulugu ja kõike arstide vahet jooksmist ära rääkisin, vaatas ta ju last mängimas ja ikka vähe!

Kodus siis sai see ankeet lahti võetud ning kui aus olla, siis paneb see mu kukalt sügama. Kui oluline on lapse arengus korteri suurus, vanemate sissetulek ning sugupuu joonis? Reaalselt neid asju küsitigi lisaks siis mõned lapse arenguga seotud küsimused, aga ei palutud kirjeldada ei lapse iseloomu ega tema igapäevased rütme. Tore osa oli see, et küsimusi oli lapse arenguetappide kohta, mis tähendas siis seda, et sai beebialbumi välja võetud ja vaadatud üle, millal toimus esimene naeratus ning millal istuma-astuma hakkas. Seega nostalgialaks oli päris suur.

Logopeed on samuti lapse üle vaadanud ning kõne on eakohane. Kui aus olla, siis kogu see jooksutamine ja arstide vahet käimine on emotsionaalselt väga kurnav. Tahan sellele protsessile joone alla tõmmata ning pean ausalt tunnistama, et mul on tekkinud nende lasteaia pedagoogide suhtes täielik frustratsioon ja tahaks neile need paberid kõik kurku lükata selle tasandusrühma jutu peale.

Kallid emad, kui lasteaia õpetajad oskuslikult te lapsele diagnoose panevad, siis võtke teadmiseks: neil inimestel puudub igasugune haridus ja kvalifikatsioon seda teha. Usaldage sisetunnet! Mul on kodus kasvamas üks vahva neljane tirts, kes on energiline ja nutikas. Õpib vaikselt lugema, meisterdame ja seikleme koos ning tühja neist lasteaia pedagoogidest, kes vaid hingevalu ja pettumust valmistada oskavad.

Minu nimi on Triin (33): olen ema, abikaasa ja täiskohaga kontoritöötaja. Meie pisikesse perre kuuluvad Mees (33) ja Piiga (4a).