Triini blogi| Miks ma pean andma aru ja põhjendama seda, et ma oma puhkuse ajal panen lapse lasteaeda?

 (1)
Triini blogi| Miks ma pean andma aru ja põhjendama seda, et ma oma puhkuse ajal panen lapse lasteaeda?
Foto: Shutterstock

Tänapäeva emad on päris raskes olukorras: ära alastimuleeri või ülestimuleeri oma last. Suhtle temaga, õpeta teda, aga ära avalda liigset survet ja sada muud juhtnööri. Seda enam mõistetakse hukka lapsevanem, kes ütleb, et läheb puhkusele, aga tema laps jätkab lasteaias käimist.

Kui ma olin pikal puhkusel, siis oli laps terve selle aja minuga koos. Me seiklesime ringi ja olime 24/7 ninapidi koos ning kui puhkus läbi sai, siis mina läksin tööle tagasi ning tema jäi edasi puhkama. Kokku sai ta puhata suvel lasteaiast oma kuus nädalat ning lõpuks juba küsis, et millal saaks ta lasteaeda tagasi minna.

Nüüd on mul taas puhkus, kuigi puhkuseks on seda palju nimetada, sest olen päris pikalt koolis. Aga umbes kolm päeva on tõesti päris sellised, kus saaksin aega vaid iseendale: saaksin teha, mida tahan ning kuidas tahan ning sedagi vaid loetud tunnid. Pean ausalt tunnistama, et ma vajan ka üksi olemise aega. Mul ei ole seda asja ja ma olen vahel ikka päris väsinud kogu sellest suhtlemisest ning üle-ala-stimuleerimisest ja arendamisest.

Ei, ma ei ole väsinud oma lapsest ja mulle väga meeldib temaga aega veeta. Olen igal võimalusel jätnud ta lasteaiast koju, et saaksime koos midagi lõbusat teha, sest ainult nädalavahetused ei ole mõeldud selleks, et oleks tore ja saaks seigelda. Ka enne puhkuse algust võtsime kolm päeva lapsega kahekesi ette maailma avastamise ning meil oli väga tore koos. Kuid ma pean ütlema, et oli ka päris tore teda täna hommikul lasteaeda viia teades, et ma saan kodus seejärel juua rahus tassi kohvi ning vaadata, mis päev toob. Ilmselt on mul päris ports asju vaja teha uueks kooliaastaks valmistudes, aiamaal on vaja kaevata üles pool põllumaad ning elamine vajaks ka korralikku suurpuhastust, mida samuti koos lapsega raske teha.

Loe veel

Seotud lood:

Praegu seda kõike kirja pannes tekib mul tunne, et ma justkui kirjutaksin kaitsekõne: miks ma pean andma aru ja põhjendama seda, et ma oma puhkuse ajal panen lapse lasteaeda? Miks ei võiks see olla iseenesest mõistetav, et ka emadel on vaja puhkust? Kui ma igapäevaselt ärkan, viin lapse lasteaeda ja siis olen ise pika päeva tööl. Seejärel toon lapse, teen süüa ning ülejäänud aja veedan lapsega koos temaga suheldes või mängides, siis ma ei tohiks ju end halvasti tunda, sest ma ju armastan ja hoolin oma lapsest. Ja nüüd mõni päev on selline, kus saangi rahus juua kohvi ning teha ära need toimetused, mida koos lapsega teha on raske või peaaegu võimetu, siis tunnen, et sama hästi võiksin end kohe lasta risti lüüa.

Emadel ilmselgelt ei ole mõeldud üldse seda omaette olemise aega. Sellest hetkest kui sündis laps, pead olema 24/7 vaid sellele mõtlev, et kuidas tal on hea ning iga hingetõmbe ja liigutuse lapse heaolu tagamiseks tegema. Ka neil nädalatel, kus Mees on kodus töölt, ei ole meil kunagi nii, et ma saaksin olla terve päeva omaette, sest ka mina tahan koos temaga aega veeta. Seega iga vaba päev on meil perepäev, kus me teeme midagi koos ja seikleme ringi. Ajal, mil mina olen tööl, käib Mees lapsega ringi seiklemas, et teha tasa seda aega, kus ta kodus ei olnud.

Seega jah, mul on puhkus ja ma olen omaette. Istun ja vahin kasvõi lage, aga saan olla vaid ise.

Minu nimi on Triin (32): olen ema, abikaasa ja täiskohaga kontoritöötaja. Meie pisikesse perre kuuluvad Mees (33) ja Piiga (4a).

Podcastid
Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare