Triini blogi | Pühapäevahommikul relv käes ringi jooksmine ei tundunud mu mehe sõpradele sugugi imelik


Triini blogi | Pühapäevahommikul relv käes ringi jooksmine ei tundunud mu mehe sõpradele sugugi imelik
Foto: Shutterstock

Viimasel ajal on olnud elu nii kiire, et pole isegi aega olnud mõne postituse kirjutamiseks maha istuda. Kooliks tuli palju õppida, kontrolltöödel käia ja kõike muud sellist, mis elu kohati sassi lõi. Ühel hetkel, loetud päevad enne isadepäeva, ma siis ärkasin ning avastasin, et mul ei ole Mehele kingitust. Kräpp!

Surfasin lehtedel ringi mingisuguse idee saamiseks ja suutsin vaid näha miljontriljonit eri disainiga kruusi, pluusi, sokke. Sinna otsa veel kuhjaga medaleid ja karikaid. Mõtlesin omaette, et mida nüüd teha - pluus tal on olemas, kruus ka. Sokid tundusid veits meeleheitlik variant ning korraga tekkis idee, et äkki peaks ta eelmise isadepäevateemalise kruusi puruks viskama ning siis saaks uue tellida? Jah, vot nii meeleheitlik olin mõni päev enne isadepäeva.

Mingi hetk aga tuli mõttesse, et ei pea ju kinkima mingit nodi. Saab kinkida ka ju elamust! Ega siis muud midagi üle ei jäänudki, kui hakata mitmele ta sõbrale kirjutama ning paluma neid kõiki osaleda relvalahingus. Mõnedel juba olid peredega omad plaanid, aga leidus ka ports neid, kes said selleks tunnikeseks kohale tulla ning relvadega mööda ilma ringi joosta ning kõmmutada. Mees ei teadnud sellest plaanist midagi ning ta sai ühe valskusega kodust välja meelitatud. Kui ta oma sõpru nägi ning ma teda ka paarile uuele isikule tutvustasin, siis lõi ta nägu särama ja seda enam oli ta liigutatud sellest, kui seadsime sammud militaarseiklusele. Pean tunnistama, et olin üllatunud, kui paljud ta sõpradest olid nõus osalema nii lühikese etteteatamise ajaga ning nii vara hommikul pühapäevasel päeval. Ma poleks elu sees uskunud, et see toimuma saab ja olin ka ühed sokid igaks juhuks valmis vaadanud.

Seotud lood:

Ise aga lubasin sel ajal, kui mehed müttasid, olla ühele toredale lapsele hoidja, nägin, et mu enda Piiga nii nautis suur tüdruk olemist ning teisega mängimist. Mõtlesin, et kindlasti mõned poisid laekuvad meile ja seega tellisin ka portsu pitsasid, et oleks võimalik kõhtu kinnitada enne, kui nad kodudesse tagasi liiguvad. Olgu see hommik vähemalt vahva, sest päeva mingis osas tuleb meil minna surnuaiale, et Mehe isale küünal süüdata. Kurb mõelda tegelikult, me ei ole ju ainsad, kes isa varakult kustunud eluküünla tõttu sammud sinna seavad .

Mingi aeg tuli nahka panna ka lapsega koos valmis tehtud küpsise-vahukoore-kohupiimakook ning siis läheb elu tagasi omadele radadele.

Mida teie isadepäeval tegite?

Loe veel

Minu nimi on Triin (33): olen ema, abikaasa ja täiskohaga kontoritöötaja. Meie pisikesse perre kuuluvad Mees (33) ja Piiga (4a).

Podcastid