Ühe isa lugu | Esimene hommik, mis erineb kõikidest senistest

Kui eilne õhtu oli selline, kus avastasin end pidevalt kodus vaikselt liikumas ja nö hiilimas, sest olen ju harjunud õhtuti vaikselt olema, sest laps tavaliselt magas, siis nüüd järsku sain aru, et teen sama harjumusest edasi. Kuni järsku mõistsin, et olen üksinda ja ma ei peaks tegelikult nii vaikselt olema.

Tänane hommik on olnud veelgi veidram. Kui tavaline hommik oli selline, et tütar ärkas ja siis esimese asjana roomas minu juurde, et tulla minu kaissu või otsis minu lähedust, siis tänane hommik oli sellest nii palju erinev.

Lapse ema võttis minuga ühendust, sest lapsel nahahaigus pidi halvem olema. Paraku ei tea ma täpselt, mis seis on, sest korralikult ei saa temalt infot. Pean lootma sellele, et laps tuleb ülehomme siia ja siis ka saan ülevaate tegelikust olukorrast. Mõtlen positiivselt, et küllap see olukord peagi hakkab lahenema ja minu ja lapse ema suhtlus läheb ka paremaks. Hetkel kõik nii värske ja seega on tal veel pinged ülevad, sest süüdistab ta ju kõiges mind. Mul ei ole sellestki probleemi - see on inimesele omane, et püütakse leida vigu teistes. Ja olgem ausad - kui kaks inimest lähevad lahku, siis ongi süü mõlemal poolel ju. Ega osanud ju ka mina temaga nö hakkama saada ja leida seda keelt, millega saaks temaga räägitud ja probleemid lahendatud.

Kõige olulisem on aga see, et sellisest süüdistamisest ei ole kasu. Lähtun sellest, et on nagu on ja ju siis peabki hetkel niimoodi olema. Tean oma südames, et olen enda poolt teinud kõik, mida oskasin ja suutsin. Selles osas on mu südametunnistus ju puhas - ma lihtsalt ei osanud rohkemat ja paremini. Andsin endast parima ja selles osas tean, et see ongi alati see, mida inimene teha saab - endast anda maksimaalne ja kui sellest ei piisa, siis järelikult lähevadki sealt edasi asjad selliselt nagu nad minema peavad.

Mõtlen sellele, mis on see, mida ma ise hetkel tegema peaksin. Tean seda, et parim, mida hetkel teha saan, on enda eest hoolitseda. Hommikune kohvi on joodud, hommikusöök söödud. Täna oleks vaja koristada ja teha elamine ilusti korda. Eriti just selles osas, et panna asjad kõik oma käe järgi, sorteerida ära lapse riided, et kui ta esmaspäeval tuleb, siis teaksin täpselt, kust saan võtta talle bodyd, kust sukad, kust sokid jne. Pean käima poes ja ära ostma kõik söögid selleks perioodiks, kui laps siia tuleb, sest siis on lihtsam ja ma ei pea siis muretsema, kuidas talle söögid hangitud saan. Otsustasin, et lähtuvalt lapse nahaprobleemist, hakkan talle pakkuma ainult kõige puhtamat öko toitu.

Lisaks võtan täna ette kalendri ja märgin ära kogu selle graafiku, kuidas edaspidi oma asju planeerin. Ka tööasjad vaja korda ajada - teen plaanid terveks kuuks. Olen fotograaf ja selles osas on vaja mõelda, milliseid fotosessioone järgneval kolmel kuul tegema hakkan ning lähtuvalt sellest pean korraldama reklaamikampaaniad. Selle jaoks on mul tänane päev. Seega on teha palju.

Olen enda üle uhke, sest seda kõike kirjutades mõistsin, et minu peas on asjad selged ning kenasti teada, mida tegema pean. Mul on plaan ja selgus - ma toimin. Uskuge mind - see on asi, mille üle sellises olukorras uhkust tunda. Vähemalt minu jaoks on see suur asi.

Ja nüüd asun tegutsema.

“Ühe isa lugu”

On blogi ühe isa käekäigust, tegemistest, mõtisklustest, elukogemusest, millele vahelduseks rohkelt ilusaid pilte.

Juttu tuleb nii igapäevastest asjadest, aga ka sügavamatest mõtisklustest eluraskustest, emotsioonidest, rõõmudest, vaimsetest praktikatest, erinevatest eneseabi meetodeist jpm.