Ühe isa lugu | Viies päev pärast lahkuminekut


Ühe isa lugu | Viies päev pärast lahkuminekut
Foto: Unsplash

Eilne öö oli päris raske, sest tütrel on mingi nahahaigus, millele arstid pole veel jälile saanud. Viimaste päevadega oli seis üksjagu hullemaks läinud ja üle ta keha on punased laigud ja kohati ka päris põletikused kohad, mis kõik sügelevad. Seetõttu on ta uni päris suuresti häiritud, vahetab pidevalt asendit ja ärkab tihti.

Kell 4 öösel andsin talle veel rohtu ja kreemitasin. Peale seda suutis ta natuke kergemalt magada kuni hommikuni. Hommik algas nagu ikka — mähkmete vahetusest. Seejärel soendasin üles juba eile valmis tehtud toidu, mida ma arvasin, et tegin meeletu koguse. Paraku mu 1a ja 2-kuune preili suudab süüa rohkem kui mõni täiskasvanud mees. Seega eile valmis tehtud püreest oli järel vaid kogus, mis oleks minu enda jaoks normaalseks hommikusöögikoguseks. Temal aga kadus see kausitäis üsna kiirelt ja mulle vaatas vastu selline pilt — nagu avatud nokaga linnupoeg, kes ootab, millal sinna paluke poetatakse. Asusin kiiresti uut püreed tegema, sest teadsin juba ette, et kohe-kohe järgneb muidu korralik hädasireen. Mis ka niimoodi läks. Õnneks sain aga toidu kiirelt valmis ja lapse kõhu korralikult täis söödetud. Mispeale laps käputas kööki ja osutas kapi peal seisvatele banaanidele ja omas keeles seletades, et magustoiduks mahuks veel natuke banaani ka.

Seotud lood:

Seejärel oli väike kirjavahetus lapse emaga (et selline elukorraldus on minu jaoks veel uus, kirjutasin SIIN!), millele järgnes telefonikõne, sest olin eile rääkinud perearstiga lapse tervisest ja seda infot oli rohkem, kui jaksasin kirjutada. Vestlesime päris pikalt ja rahulikult. Märkamatult oli kellaaeg nii kaugel, et lähenemas oli lapse järgmine uneaeg ja kuna apteegist oli vaja välja osta salv tema naha jaoks, siis panin oma printsessi õueriietesse ja pakkisin vankrisse. Peale apteegis käiku tegin temaga natuke enam kui tunnise jalutuskäigu kohalikus looduspargis.

Loe veel

Sellised jalutuskäigud mulle meeldivad, sest annavad võimaluse rahulikult mõtelda ja nö iseendaga olla. Saan tähele panna ka seda, mis mu enda sees toimub ja millised tunded minus ringlevad. Neid tundeid on viimastel päevadel olnud üsna erinevaid, sest on ju kõigest viies päev mul peale lahkuminekut. Samas olin ju sellest juba ette teadlik, et selline periood tuleb ning seetõttu lihtsalt vaatlen neid tundeid, luban neil tulla ja olla ning ütlen endale, et küll peagi muutub elu selles osas rahulikumaks, sest hetkel on kõik lihtsalt nii teistmoodi ja harjumatu.

Koju tagasi jõudes tegin koheselt lapsele kreemitamised ja vahetasin riided puhaste vastu. Jalutuskäiguga oli ka pesumasin oma töö lõpetanud ja siis tütre väga asjalikul abistamisel korjasime kokku pesurestilt puhta kuiva pesu ja asendasime need värskeltpestud pesuga. Kuna lõunane uinak on ju raske tegevus ja aega oli ka juba parajalt möödas, siis arvas mu väike printsess, et paras aeg oleks jälle keha kinnitada. No loomulikult võtsin kausi ja valasin selle pea ääreni püreed täis, et mitte korrata seda hommikust viga. Kauss tühjenes müstilise kiirusega ja sai peaaegu tühjaks. Mul oli kergendustunne, et see linnupoeg sai seekord isu täis söödud.

Kuna füüsikaseadused on füüsikaseadused, mis ütlevad, et kõik, mis läheb sisse, tuleb ka välja ja seda toimus tänase päeva jooksul vist kokku kolm või neli korda. Samas olen lapse mähkmeid vahetanud alates tema sünnist ja mul pole veel õnnestunud endas leida kunagi seda reaktsiooni, mida võib vaadata youtube koomilistest videotest, kus isad esmakordselt lapsel mähkmeid vahetavad.

Järgnevalt õnnestus ka mul lõpuks päeva esimene söömine teha, missest, et kell oli selleks ajaks juba 3 päeval. Lisaks oli täna hea päev, sest laps nõustus kuskil tund aega omaette toimetama ja mängima ning ma sain pidada mõned vajalikud telefonikõned ja isegi veidi pikali olla, sest mul selg kipub aegajalt päris korralikult valutama. Kuna nii eile päeval, õhtul ja öösel “kussutasin” last süles magama ja ta kaalub juba ca 11kg, siis annab see päris korralikult seljas tunda.

Mul õnnestus vist lausa 15min pikali olla, kui preili arvas, et aitab laisklemisest ja ma peaksin ikka hakkama temaga seda fantastilist mängu mängima, kus ta pistab väikseid legotükke suhu ja ma siis kiirelt neid sealt suust välja korjama asun. Talle endale teeb see ikka korralikult nalja, sest on ära õppinud, et niimoodi saab kohe kindla peale tähelepanu. Õnneks see mäng vaheldus kaisukaruga mängu vastu, siis veel klotsidest ehitamise vastu, mis loomulikult näeb välja nii, et mina muudkui ehitagu ja siis tema sama kiirelt lammutab. Vähemalt on töödejaotus paigas. Nii me seal siis toimetasime kuni ta hakkas jälle silmi hõõruma ja viisin ta ülakorrusele magamistuppa magama. Otsustasin ta panna oma kõhu peale, mis tihtipeale toimib ja nii ka seekord. Ehk siis mina olen selili, tema padi on mul rinna peal ja siis tema kõhuli minu kõhu peal. Ta uinus sekunditega ja ma sain ka vist isegi korraks silma kinni panna. Kuna ta aga kohendab oma asendit päris tihti või pöörab pead ühelt küljelt teisele, siis ega ma ise uinuda saanudki. Tavaliselt kestab tema uinak umbes tunni, aga täna arvas ta, et oleks hea võimalus eelnev rahutu ööuni tasa magada ja nii ma siis veetsin kokku 2,5 tundi selles selili sundasendis mängides tema voodit. Võibolla on ka asi selles, et kui ta magab mu kõhu peal, siis on see ju mõnus ja turvaline koht ning seetõttu magab ka pikemalt.

Selle aja jooksul suutsin nii palju mõelda — mu peas oli valmis kirjutatud juba vähemalt oma 3-4 artiklit, mis praeguseks hetkeks loomulikult on ununenud. Lõpuks otsustasin neiu äratada, sest tundus, et ta oleks jäänudki magama ja teda muidugi ei häirinud ka üldse see, et mul käed ja jalad kordamööda kangeks jäid ja ära surid. Peale ärkamist oli järjekordne söömine ja siis toimetasime, mängisime veel. Püüdsin ka silmanurgast vahepeal telekat vaadata, aga sain üsna kiirelt aru, et ega ma üle paarikümne sekundi süveneda suuda.

Samas ma tegelikult ei kurda ka, sest kohe päris ausalt ütlen, et mulle meeldib lastega tegeleda. Ma ei saa siin oma väärikuse säilitamiseks rääkida päris kõikidest mängudest, mida temaga teen, aga ütlen vihjena nii palju, et mida totakamalt ma käitun, seda lõbusam tal on. Ta suudab ikka lõkerdada korralikult, kui ma teen mingeid veidraid hääli või mistahes sellist, mis ühest täiskasvanud inimesest jätab selge arusaama kui sobivast hullumaja kandidaadist. See õhtune aeg läks üsna märkamatult.

Toimetasin veel köögis homsete söökidega, koristasin nõud ning aeg oligi ta ööunne panna. Kuna ta aga magas pikalt päeval, siis ta otsustas, et jube vahva oleks täna see protsess venitada ca 1,5 tunniseks triangliks. Kõigepealt laulsin kogu oma repertuaari (mis on vist 4 laulu) kolm korda läbi nii, et ta oli mul süles. Iga kord, kui tundus, et nüüd ta magab ja tegin liigutuse, et hakkaks teda voodisse panema, siis olid plaks silmad lahti ja küsiv pilk, et kas rohkem ei tassigi. Kuna mu selg otsustas, et tõesti rohkem enam ei suuda, siis panin ta voodisse ja olin ta kõrval. Ma vist suutsin ise oma kolm korda juba korraks uinuda, kui tema ikka ja jälle silmad lahti lõi, keeras end selili ja jutustama hakkas. Nii me siis mässasime, aga lõpuks kuulsin seda unelmate häält — ühtlane ja sügav nohin. Ta magas. Ka praegugi on ta minu kõrval ja nohiseb rahulikult.

"Ühe isa lugu"

On blogi ühe isa käekäigust, tegemistest, mõtisklustest, elukogemusest, millele vahelduseks rohkelt ilusaid pilte.

Juttu tuleb nii igapäevastest asjadest, aga ka sügavamatest mõtisklustest eluraskustest, emotsioonidest, rõõmudest, vaimsetest praktikatest, erinevatest eneseabi meetodeist jpm.