12-aastane pornotarbija — kelle mure ja vastutus?
Külastusjuht Katriin Kütt viib Eesti Tervishoiu Muuseumis kolmandat aastat järjest läbi populaarseid murdeea teemalisi muuseumitunde. Uurime tema käest, miks on noorte ja pornograafia teema tõstatamine oluline ning mis motiveerib teda seksuaalhariduse valdkonnas kaasa lööma.
Mida sooviksid enda tutvustamiseks öelda?
Olen arenev muuseumipedagoog, kellel on heade kokkusattumiste tulemusel õnn töötada seksuaalhariduse valdkonnas. Mul on hea meel, et teen sellist tööd, kus saan anda lastele ja noortele positiivseid impulsse või aidata negatiivseid kogemusi ära hoida. Muidugi on meil muuseumis palju teisi huvipakkuvaid teemasid lisaks seksuaalharidusele, millega tegelen — näiteks tuleviku toit, esmaabi ja nii edasi.
Miks pakub just seksuaalhariduse valdkond Sulle huvi?
Seksuaalsus on inimeseks olemise juures keskne teema ja see ei piirdu ainult anatoomiaga. Puutepunkte leiab ka näiteks psühholoogiast, evolutsioonist ning ajaloost. Lisaks on valdkond noorte endi jaoks oluline ning on tähtis, et nad ei jää oma küsimustega üksi.
Mida oled õpetajana enim õppinud?
Mind on üllatanud eri vanuses õpilaste teadmised inimese seksuaalsuse kohta. Vabad arutelud on kõige inspireerivamad, sest minult küsitakse just siis kõige huvitavamaid ja vägagi detailseid küsimusi. Oluline on usalduse loomine — siis tulevad tegelikud mõttekohad välja.
Millised on noorte peamised valearusaamad, millega kokku puutud?
Väga paljud seostavad esimest seksuaalvahekorda kindlalt hüümeni (kõnekeeles neitsinaha) purunemisega. Olen tundides kohanud ka ebasobivat keelekasutust ja n-ö stereotüüpseid rollinimetusi, mis võivad tuleneda näiteks kokkupuutest pornograafiaga.
Kuivõrd käsitled pornograafiat oma tundides?
Ma soovin, et mul oleks aega seda rohkem teha. See on tähtis teema ning puudutab märkimisväärset osa noori. Head statistikat on raske leida, sest selles valdkonnas on keeruline kvaliteetseid uuringuid läbi viia.
Mida mõeldakse pornograafia all — kas need on filmid, ajakirjad, erootiline kirjandus?
Pornograafia mõiste ei ole lõpuni selgeks vaieldud, selle piiri tõmbamine on hüperseksualiseeritud popkultuuri tõttu keeruline. Toon näiteks muusikavideod, kus me ei näe otseselt seksuaalakti, aga seal on olemas seksi imiteerivad liigutused, küllaldane paljastusaste ning ka vastav sõnakasutus. Seega on teatud muusikavideotel pornograafiaga sarnased tunnused — kasumlikkuse eesmärk, erutuse tekitamise soov, tööstuslikkus. Samas ei ole muusikavideod siiski klassifitseeritavad pornograafiana — seega saab piire mingil viisil tõmmata, aga hägused alad on olemas.
Mainstream-porno kipub olema meestelt-meestele, aga on ka uusi hoovuseid, kus kasutatakse üha enam naiste perspektiivi. Kui astuda binaarsest sookäsitusest välja, on neid erinevaid suundi veelgi enam. Pornograafia maailm on tõeliselt kirju.
Modereerid sel laupäeval Paides Arvamusfestivali Noortealal arutelu „12-aastane pornotarbija — kelle mure ja vastutus?” Miks on noorte ja pornograafia teema niivõrd oluline, et see on toodud Arvamusfestivalile?
Minu arust selgitab seda päris hästi järgnev paralleel — kui rahulik oleks lapsevanem või ühiskond laiemalt, kui lapsed õpiksid üksinda ilma igasuguse juhendamiseta lõket tegema? Muidugi, tuli on meile kontrollitud keskkonnas kasulik, aga kas annaksime lastele ilma igasugust selgitustööd tegemata tikud kätte?
Kui jätame noore, areneva inimese pornograafia maailmas täiesti üksinda, ei pruugi see tulem olla kellelegi positiivne. Ta võib saada kõrvetada, midagi enda jaoks maha põletada ja tagajärjed võivad olla kurvad.
Teismelised on juba looduse poolt uutele kogemustele orienteeritud. Sotsiaalsete ja seal hulgas ka seksuaalsete oskuste areng on oluline alus iseseisvaks eluks täiskasvanuna. Kohati tundub mulle aga, et ühiskonnas nähakse noori kui aseksuaalseid olendeid. Noortel peab olema turvaline keskkond, kus oma küsimusi ja muresid arutada. Kui seda keskkonda pole, siis tihti õpitaksegi pornomaailmast — sealne ei pruugi paraku alati reaalses elus toimuvale vastata. Seni, kuni kardame seksuaalsusest noortega rääkida, ei saa me tegelikult positiivset tulemust oodata.
Noortel võib puududa oskus aru saada, mis eesmärgil on pornograafia tegelikult loodud ning milline on selle seos päris eluga. Pornotööstuses on see arusaam kaadritagustes olemas -tegemist on fiktsiooniga, millegi kunstlikuga ning pornograafiat tarbiv täiskasvanu peaks sellest aru saama. Noor ei pruugi pornograafilist sisu sellesse konteksti asetada.
Ei saa jääda lootma, et pornotööstus muutub iseenesest vastutustundlikuks või seda, et minu laps ei puutu kohe kindlasti pornograafiaga kokku. Nii võib minna, aga sellele ei tasu kõiki oma lootusi panna. Õigem on teemaga tegeleda, vaikimine ja valehäbi head tulemust ei too. Oluline on mõelda sellegi peale, kuidas rääkida pornograafiast formaalhariduse raamides.
Millised probleemid võivad noorel pornotarbijal tekkida?
Võib julgelt öelda, et suur osa prornograafilisest materjalist, mis on internetis lihtsalt ja tihti lausa tasuta kättesaadav, keskendub üksnes n-ö “alfamehe” perspektiivile. Puudub teine aktiivne osapool, kellel on oma tahtmised ja soovid. See mõjutab kuidas ja milliseid kehasid näidatakse. Tooksin näiteks, et tihti on pornovideos inimesed peaaegu karvutud. Kui sellist materjali piisavalt palju tarbida, võibki jääda mulje, et teatud karvad meie kehal on ebaloomulikud. Ebarealistlikult mõjub seegi, kuidas naisnäitlejad tunnevad igasugusest puudutusest suurt mõnu. Teisalt on meesnäitlejate füüsis peaaegu hüperatleelik ning seks on nauditav vaid teatud mõõtudes või välimusega suguelundi puhul.
Võivad tekkida valearusaamad selles osas, missuguste kehadega inimestele on seks mõeldud või mis tingimused peavad olema täidetud seksi nautimiseks ka hilisemas elus. Sellest võib tulla madal enesehinnang ja probleemid seksuaalelu nautimisega. Omaette murekohaks on vägivaldse sisuga pornograafia. Olles väga noor võib jääda mulje, et see on normaalsus.
Kindlasti mõjutab pornograafia tarbimine elu negatiivselt, kui see muutub sõltuvuslikuks. Pornosõltuvuse kui diagnoosi üle on vaieldud ja seni kuni ootame häid teadustöid on juba olemas juhtumid, mida lahendatakse seksuaaltervise spetsialistide abiga. Kui ilma pornograafilise stiimulita ei teki enam erutust, on probleem päris tõsine.
Kas pornograafial on ka mõni positiivne külg?
Oleneb pornograafilisest teosest ja tarbijast. Näiteks võib näha midagi sellist, millele pole varem mõeldud, kuid mis pakub huvi ja mida sooviks proovida. Ja kui ka partner on sellega nõus, siis võib see seksuaalellu uut kvaliteeti tuua. Oluline on kõik ideed oma partneriga läbi arutada ning veenduda, et mõlemale uue asja proovimine sobib. Seks on dialoog. Samuti võib anda see võimaluse mängida läbi mingeid stsenaariume, milliseid päris elus iial proovida ei sooviks. Fantaasiatel on inimelus oma koht ja need ei ole midagi halba seni kuni me nende elluviimisel kedagi teist ei kahjusta.
Vahel satuvad noored pornograafia juurde esimeses tõsisemas suhtes olles ning ootusärevana — nad tahavad teada, mis neid ees ootab. Sellist käitumist juhib puhas uudishimu ja teadmatus ning on väga oluline, millise materjali juurde noor satub. Kui pornos esinevad positiivsed eeskujud - näiteks jagavad näitlejad lähedust ning kohtuvad võrdsete partneritena — nähtu võib julgustada noori omavahel arutlema ja ka oma eelistusi partnerile selgemalt väljendama. See võib omakorda aidata kaasa nii seksuaalse identiteedi kui ka positiivse seksuaalelu arengule.
Suurbritannias leidis paar aastat tagasi aset debatt, kus uuriti, kas pornonäitlejatel võiks olla ka seksuaalhariduses oma roll ja Californias on endiselt kuumaks teemaks turvaseksi nõuete järgmine filmimisel. Need on ühed näited ühiskonna soovist määrata, millist rolli porno kultuuris mängib. Debatt on muutumas nähtavamaks ja ka ehk sisukamaks.
Sel laupäeval astud üles Arvamusfestivalil moderaatorina. Mis tunnetega sinna lähed?
Lähen sinna elevusega — ma ei ole varasemalt sellist formaati juhtinud. Arvamusfestivalil olen varem osalenud kuulajana ja taoline platvorm meeldib mulle väga! Vaadates kokku pandud paneeli loodan, et meil tekib oma ala spetsialistidega sisukas vestlus. Eesmärgiks on teema tõstatamine, millest võiksid kasu lõigata noorte kõrval nii lapsevanemad kui ka haridustöötajad. Vahel öeldakse, et Arvamusfestivalil räägiti midagi, aga sinna see jutt jäi. Loodan väga, et see teema ei jää vaid Paidesse.
Arutelu „12-aastane pornotarbija — kelle mure ja vastutus?” toimub Arvamusfestivali Noortealal 12. augustil kell 14:00-15:30. Arutelu juhib Katriin Kütt (Eesti Tervishoiu Muuseum). Sõna saavad Silja Piir (inimeseõpetuse õpetaja), Maria Murumaa-Mengel (TÜ sotsiaalmeedia lektor), Paavo Piik (lavastuse “Ei tao” üks autoritest), Peter Hagen (ajakirja Maaja peatoimetaja), Mats Volberg (vaatab tagasi oma isiklikule pornokogemusele), Kristina Papsejeva (Eesti Seksuaaltervise Liit).
