Kõigepealt muidugi tasub kaaluda kõiki võimalusi, kuidas vähendada üksi oldavate päevade arvu — ema ja isa võivad võtta puhkused eri aegadel — nii saab juba kaheksa nädalat kaetud, kui juurde arvestada ka vanavanemate puhkus, ongi suvekuud kaetud ja laps võib hoituna (taas) kooliteed alustada. Enamasti ei õnnestu või ei taheta siiski kordamööda puhkamisega perekonna suve ära tükeldada ja kuna laps peab niikuinii hakkama ka üksi toime tulema, on allpool mõned punktid, mida arvestada kui planeeritakse lapse üksi koju jätmist.

Esimese sammuna enne otsuse langetamist, tuleb hinnata last ja keskkonda. Kas kodu asub turvalises piirkonnas? Kas naabreid on lähedal, kellelt vajadusel abi paluda? Kas kodu füüsiline keskkond on selline, et seal last mingit ohud ei varitseks (näiteks remondisesse koju ei ole lapse üksi jätmine väga soovitav). Kas laps suudab ise iseenda ja lihtsamate koduste toimetustega hakkama saada? Kas ta teab, mida teha häda korral? Kas ta tahab jääda üksi koju?

Enne pikaks töönädalaks üksi jäämist on hea lapsel natuke harjutada omaette kodus olemist — alguses pool tundi, siis mõned tunnid. Pärast iga korda võiks lapsega arutada, kuidas läks ja mida ta koges, ning järjest teha täiendusi elukorraldusse, et üksi kodusolek võimalikult turvaline ja tore oleks.

Tee kodu lapsele turvaliseks. Kuigi laps võib olla väga kuulekas ja teada hästi, mida tohib teha, mida mitte, on targem mõningaid õnnetusi ennetada, isegi kui nende juhtumine on väga ebatõenäoline. Seepärast pane ära ohtlikud esemed: relvad, suured ja teravad noad, ravimid, alkohol, tubakas, autovõtmed, tikud ja tulemasinad.

Tähelepanu pöörata ka kaudsematele ohtudele — kui sa just ei taha, et laps oma aja mööda saadaks elektroonilises maailmas, kontrolli, kas arvutile seatud piirangud (netilapsehoidja, ajapiirangud jms) töötavad; millistele kanalitele laps TV-s ligi pääseb, milliseid filme ta kodus vaatamiseks võib leida.

Kehtesta reeglid. Kas kodus on tube või kohti, kuhu laps ei tohi üksi olles minna (näiteks garaaž, vanemate töö- või magamistuba, aga ka teatud kapid-sahtlid)?

Kes tohib käia külas (võib-olla on vaja koostada nimekiri sõpradest, keda tohib külla kutsuda)? Väike laps üksinda kodus, loob kriminaalidele soodsa tegutsemiskeskkonna, seda ohtu hinnates on soovitav üldreeglina panna paika, et võõraid inimesi laps koju sisse lasta ei tohi, samuti peaks keelama avalikult (nt poes, laiemas sõpraderingis) rääkida, et ta kodus üksi on.

Pane paika piirid, kus laps tohib õues liikuda (nt kodu lähedale parki tohib, aga eemale mänguväljakule mitte) ja kus veel käia (kelle juurde sõpradest tohib minna, võib-olla ka raamatukogu, pood, noortekeskus jms kohad, kus tal oleks võimalik aega veeta). Kindlasti peaks keelama lapsel üksinda (ilma täiskasvanute järelevalveta) minna veekogude äärde. Ka siis kui laps tegelikult suudab juba natuke ujuda ja kenasti pinnal püsib, vajab ta turvaliseks ujumiseks siiski täiskasvanu lähedust.

Õpeta tegutsema hädaolukorras — laps peab enne üksi jäämist teadma, millal ja kuidas helistada 112. Teadma peab ka  iseenda ja vanemate andmeid, samuti kodust aadressi, et neid häda korral päästetöötajatele teatada.

Juba lasteaedades korraldatakse esmaabikursusi ja mõned koolieelikud on täiskasvanutestki osavamad abistajad. Kui sinu laps ei ole koolis või lasteaias esmaabi õppinud, räägi eelkõige läbi need olukorrad, kus tuleb tingimata kiiabi kutsuda (kannatanu on meelemärkuseta, krambitab, verd purskab) ja näita ise peamisi võtteid, millega aidata — kuidas peatada suurt verejooksu, kus asub külmakott ja põletus-geel, kuidas puhastada antiseptilise vahendiga marrastusi ja väiksemaid haavu, kus on plaastrid. Samuti on kohane näidata, millised on puugid ja leppida kokku, mis laps siis teeb kui märkab, et puuk on end sisse imenud.

Kui laps peab võtma arsti määratud ravimeid, jäta neid talle täpselt paras doos ja kirjuta iga annuse juurde, mis kell see võtta tuleb. Nii on kõige kindlam, et õnnestub üleannustamise ohtusid vältida.

Aruta läbi ka muid ohuolukordi — köögis on väike tulekahju; (suitsu-) alarm läheb tööle; õuele tuleb võõras koer; ukse taha tuleb võõras inimene; helistatakse ja uuritakse, kus vanemad on ja millal tulevad jne. Küsi oma lapselt, mida ta sellisel puhul teeks ja kiida õigete mõtete eest. Paku omalt poolt veel turvalisust tagavaid lahendusi.

Tasub meeles pidada, et suur osa laste poolt korda saadetud pahandustest on tingitud sellest, et neil on igav või paha olla. Igavledes hakkavad lapsed omavahel tülitsema ja üksinda või üheskoos katsetama, kas vanemate seatud piirid ikka on just selle koha peal, kuhu nad kunagi on maha pandud. Samas üksildust ja nukrust tundes on suurem soov ka kodust minema kippuda — kuhugi, kus on rohkem seltsi ja lõbu.

Seetõttu tee kodu lapsele mõnusaks. Varu piisavalt toitu, mida ta saab üksi olles süüa — jogurtid, võileivamaterjal, valmis söök, mida mikrolaineahjus soojendada jne.

Mõtle läbi ja aruta lapsega, milliste tegevustega ta saab oma meelt lahutada — raamatud, joonistamine, meisterdamine, väljas käimine, sõbrad jne.

Mõtle läbi suhtlemine. Millal ja kuidas ta saab vanematele tööle helistada — kas alati kui on tahtmist, või alati kui on hädaolukord. Võibolla tohib vanematele helistada mingil kindlal kellaajal, või helistavad hoopis vanemad kodusele telefonile (nii saab ka kontrollida, kas laps on ikka õigel ajal õiges kohas). Koosta nimekiri lähedastest inimestest, kellega laps võib üksindust tundes ühendust võtta.

Mõnikord hakkavad lapsed üksi kodus olemist nii palju nautima, et tuntakse lausa rõõmu sellest, et tüütud ja korraldusi jagavad lapsevanemad eest ära lähevad. Kui nii peaks juhtuma, siis võib olla kohane läbi mõelda ka see, milliseid koduseid töid laps peaks vanemate äraolekul tegema.

Jälgi Perekasvatuse Instituudi tegemisi Facebookis või külasta kodulehte