5 lapsevanema müüti

1. müüt. Laps peab õppima varakult oma asju teistega jagama.

Vanemad kohtavad tihti kangekaelset keeldumist, kui üritavad lapsele juba varakult õpetada teistega arvestamist ja asjade jagamist. Õpetama ja suunama peab, kuid kindlasti tuleks arvestada lapse arenguetappi.

Väikelaps läbib egotsentrilise arenguetapi, enne kui muutub sotsiaalseks olendiks sisemises mõttes. Näiteks võib 2aastane nutvat mängukaaslast lüüa, et see vait jääks, selmet teda lohutada või talle eelistatud mänguasja anda. Kui väikelaps kedagi ründab, ei saa ta arugi, et ta haiget teeb. Tema soov ei ole valu teha, vaid seista enda eest viisil, mis on talle eakohaselt omane.

Väikelapse mina- ja meie-tunne on alles kujunemas ja eneseregulatsioonioskus vähene. Lapsel on keeruline oodata oma järjekoda, jagada teistega asju, sest tema tahe on esil ja ta alles õpib seda pidurdama. 2–4 aastane vajab aega, et uue grupi ja uute reeglitega kohaneda, tal ei ole piisavalt enesekontrolli ega sisseelamisvõimet, ka ei ole piisav sõnavara ja väljendusoskus. Selles eas laps jagab asju pigem teatud reeglite omaksvõtust tulenevalt, mitte empaatiatundest. On täiesti tavapärane, et kodus toimib reegel jagada õe-vennaga maiustusi (sest see on juba kinnistunud rutiin), kuid väljaspool kodu võib laps sellest kangekaelselt keelduda (sest rutiin esialgu puudub).
Empaatia tekkimise üks eeldusi on kujutlusvõime, mis on seotud abstraktse mõtlemise võimega, mis väikelapsel on veel vähene, seega ei saa ta olla kuigi osav kujutlema teises toimuvat ega suuda teadlikult teise soovidega arvestada.

2. müüt. Lapsi peab võrdselt kohtlema. Kui jagada hüved võrdselt, on see õiglane ega tekita kadedust.

Igal lapsel on oma eripära, maitse ja eelistused. Meil kõigil on palju erinevaid vajadusi ja need on pidevas muutumises. Erinevas vanuses ja soost lastel ja ka samas vanuses ja samast soost lastel on erinevad vajadused, tunded ja huvid. Seega on üsna ebatõenäoline, et lapsed võiksid tahta kõike võrdselt ja samal ajahetkel.

Õigluse teema võib olla erilise tähelepanu all 5–7 aastastel lastel, kuid ka siis on see kantud pigem soovist, et keegi teine ei oleks parem. Seega vajab laps eelkõige tähelepanu ja kinnitusi, et ta on armastatud. Soovitatav on seda pakkuda nii, et see ei kajastuks vaid asjade võrdse jagamise kaudu.

Kujuteldava võrdõiguslikkuse asemel tuleks igale lapsele jagada tähelepanu just siis ja sellises koguses, nagu see just selles olukorras loomulik: võtta sülle, lohutada, osta midagi toredat või vajalikku jne, kartmata rikkuda võrdsuse põhimõtet. Olulisem kui võrdsus on võimalda lastel tunnetada end isiksusena, kelle vajaduste ja eripäradega arvestatakse.

3. müüt. Minu väikelaps on klammerduv memmekas.

Kui sümbiootiline ajajärk (sünnist kuni umbes viienda elukuuni) lapse arengus lõpeb, hakkab ta tasapisi aru saama, et ema ja tema on kaks eraldi inimest. Laps tajub esmalt oma füüsilist ning seejärel psüühilist eraldiolekut. Seda protsessi, mil lapsel kujuneb arusaam iseendast, nimetatakse individualiseerumiseks ehk isikupärastumiseks. Eraldumisprotsess kestab kolmeaastaseks saamiseni ning selle arengu tulemusena hakkab kujunema lapse identiteedi alus.

1,5–2 aastane hakkab tajuma, et ta on omaette olevus, et ema ja teised ei käitu alati oodatult, et tema soovid iga kord ei täitugi. Eraldumine emast on keeruline: laps muutub iga päevaga iseseisvamaks, olles samas väga kiindunud ja sõltuv emast. Vaatamata eneseteadlikkuse kasvule kogeb laps samaaegselt tugevat ebakindlust ja hirmu mahajäetuse ees.

Laps kiindumus emasse muutub oluliselt umbes 1,5aastaselt. Laps taotleb lähedust nüüd emotsionaalselt kõrgemal tasemel. See on aeg. mil lapses kujuneb tahe, initsiatiiv, oskus end kontrollida (nt põie- ja soolekontroll). Laps suudab juba mitmeid asju teha ise, oskab tahta ja mitte tahta, on järjest nõudlikum ja nüüd juba mitte ainult ema, vaid ka isa suhtes. Laps soovib, et vanemad osaleksid tema toimingutes, jagaksid tema elamusi. Vanemad, kes jõudsid juba rõõmustada lapse iseseisvumisilmingute üle, võivad sel ajal end tunda hoopis rohkem koormatuna ja ärrituda, kui laps ilmutab tujukust ja ootab iga saavutuse märkamist. Kuna lapse enesetunne sõltub otseselt ema-isa osavõtlikkusest, on ta nõudlik ja klammerduv ning kui temaga pahandada või tõrjuda, on tal seda enam põhjust klammerduda ja oma turvalisusele kinnitusi taotleda.

Selles vanuses lapse kõige suurem hirm on eemalolek lähedastest. Isegi magamaminek võib omandada vanematest lahkumineku tähenduse. Seda hirmu aitab ajutiselt leevendada olukorra kontrollimine seeläbi, et laps püüab panna emme-issi midagi tegema (veel juua, teist unejuttu, veel pissile, uut musi).

Lapse soov saada turvatunnet juurde olukordade kontrollimise kaudu on loomulik. Individualiseerumine on valutum, kui lapsel on piisav kindlustunne, et emme-issi ei kao kuhugi, kui tal lastakse teha ise neid asju, milleks ta juba suuteline on ning kogeda vanemate osalust ja emotsionaalselt kättesaadavust, kui ta neid vajab.

4. müüt. „Rahunemistool“ ja oma tuppa saatmine aitab ohjata lapse agressiivsust. Üksi olles mõtleb laps oma halva käitumise üle järele ning saab aru, mida ta valesti tegi.

Lapse mõtlema või rahunema saatmine toolile, oma tuppa või nurka on enamasti karistava mõjuga. Karistus mõjub lapsele läbi hirmu ja mõjutab vaid siis, kui laps seda kardab. Sageli laps kardabki, sest riid ja pahandus, aga eriti hülgamine, on väga hirmutavad. Kuid olukord ise jääb lahendamata – toolile saatja ei saa teada, mis lapse lubamatu käitumiseni viis, mille eest laps seisis, riskides pahandusega. Laps saab aga teada, et tema vajadusi ja tundeid ei mõisteta või et ta on „paha laps“, kui neid kogeb ja enda eest seisab. Veelgi enam, laps saab teada, et temale ei ole lubatud saada pahaseks, olla pettunud, kaitsta end, näidata oma tundeid. Tema ei tohi olla vihane, aga karistaja võib. Laps tunneb alandust ja tõrjutust, sest olukorras, kus tema võitleb oma keeruliste emotsioonidega, teda mitte ei püüta mõista, vaid saadetakse ära.

See on karm karistus tunnete kogemise eest. Laps saab õppetunni, kuid ta ei saa teada, mida ta tohib teha, kui on pahane, hirmul või pettunud. Kui selline praktika jätkub, siis õpib laps peagi oma tundeid eirama, otsib viise, kuidas pääseda karistusest või kujuneb tal väärtusetuse tunne ja oskamatus oma tunnetega toime tulla. Kuigi vanema eesmärk „mõtlema saatmisega“ on olukorda rahustada, sillutab ta teed vastupidisele: lapse tunded kuhjuvad, agressiivsuse ilmingud sagenevad.

Kui vanemad soovivad, et laps käituks teatud viisil mitte karistuse hirmust, vaid seepärast, et see on hooliv ja arvestav suhtumine üksteisega, siis on kõige loomulikum väljendada lapsele, mis oli tema käitumises häiriv ja teha seda mina-keeles. Kui soovime kedagi mõista, on parim viis teda aktiivselt kuulata. Laps vajab rahunemiseks kindlustunnet, mitte hirmu. Minasõnumid ja kuulamine on ka väikelapsele mõistetavad ja õpetavad eneseväljendust ning seda, kuidas enda ja teiste vajadustega arvestada.

Rahuneda ja tugevate emotsioonidega toime tulla aitab lapsel (ja igal inimesel) koosolemine kõige lähedasema inimesega, tema toe ja hoolivuse kogemine vaatamata eksimusele. Seega vajab laps, kes on oma vanemate arvates käitunud vastuvõetamatult, ema-isa juuresolekut, luba oma tundeid tunda ja kogeda hoolivust. Tundes end turvaliselt ja mõistetuna, on laps valmis arvestama ka teistega, ja koos saab arutleda, kuidas võiks valida teisi käitumisi.

5. müüt. Laps peab hea olema, siis saan mina olla tema vastu hea. Kuni hinded on halvad, tuba koristamata, ei saa lubada meelelahutust ega taskuraha. Kiita võib alles siis, kui kõik on korras.

Erinevad käitumist uurinud teadlased on leidnud, et parema tulemuse huvides on mõttekam panustada edusammude tunnustamisele. See kehtib nii väikeste kui ka suurte inimeste kohta. Oma tegutsemisele positiivset tagasisidet ja tunnustust saades püüab inimene seda käitumist korrata. Iga laps teeb midagi sellist, mille üle on põhjust heameelt väljendada. Mida rohkem last tunnustada, seda rohkem ta on huvitatud panustama, seda rohkem tal valmisolekut avastada midagi uut, olla aktiivne, initsiatiivikas, võtta vastutust, arvestada teistega jmt.

Lapse jaoks on väga oluline olla märgatud, saada vanemate heakskiitu, tunda nende toetust nii kordaminekutes kui ka ebaõnnestumises, tajuda tingimusteta armastust. Laps ei pea vanemate toetust ja mõistmist välja teenima. Lapse vajadus olla sõpradega, osaleda huviringides, kasutada arvutit, saada taskuraha jmt on loomulikud. Kui teha neist karistus või preemia, õpetab see lapsele pigem manipuleerimist ja halvendab lapse ja vanema suhteid.

Kui lapse käitumist reguleeritakse talle hüvesid pakkudes või karistades, tuleb arvestada, et see meetod töötab vaid lühiajaliselt ja soodustab lapses tarbijalikku mentaliteeti, teene-teene vastu suhtumise kujunemist. Laps õpib, teeb majapidamistöid, täidab kokkuleppeid vaid selleks, et saada vastu mõni hüve. Kui vanem soovib lapses kujundada mõtteviisi, et teadmised, korras kodu, kokkulepetest kinnipidamine jms on väärtus, ei ole mõistlik neid siduda preemiatega, sest esiplaanil pole väärtus ise, vaid hüve saamine.

Artikkel on refereering perekeskuse Sina ja Mina uudiskirjast. Loe lapsevanema müütidest ja muudest kasvatusse puutuvast veel www.sinamina.ee.