5 põhjust, miks laps ei taha õppida
Laiskus on aga see, mida lapsed tegelikult just vanematelt õpivad. Nad panevad tähele ja kordavad eluviise, mis on perekonnas tavaks. Vanemad võiksid ennekõike vaadata iseennast ning püüda siis mõista, kust laps selle laiskuse on saanud.
See viis, kuidas laps hakkab õppimisse suhtuma, on temasse ladestunud ammu enne esimest koolipäeva. Kasvavat inimest mõjutavad vanemate eluviisid, nende huvi maailmas toimuva ning teadmiste omandamise vastu. Palju sõltub ka sellest, kuidas täiskasvanud reageerivad laste lõpututele „miksidele”. Kas selgitavad ja jutustavad või rehmavad lihtsalt käega, nullides seega lapse huvi igasuguste teadmiste vastu.
On viis peamist põhjust, miks lapsed ei taha õppida.
Laiskus ei ole esimene põhjus. Sageli on asi selles, et lapsel on lihtsalt igav. Peres pole kanda kinnitanud pideva arenemise kultuur. Keegi pole üritanud lapses huvi äratada ning kool, kui teadmiste tuupimise teel omandamise koht, pole lapsele huvitav.
Vaatamata õpetaja osa olulisusele, lasub vastutus siiski vanematel. Võib juhtuda, et koolis ei esitata ainet, mis lapsele näib ebahuvitav, piisavalt atraktiivselt. Siis tuleb vanematel leida viisid, kuidas näidata lapsele selle aine seost reaalelu põnevate faktidega. Reaalainete puhul võite koos näiteks uurida teadusraamatuid või vaadata selleteemalisi põnevaid saateid. Võõrkeele õppimisele aitab kaasa selles keeles huvitava raamatu lugemine või kasvõi seriaalis toimuva tõlkimine. Oluline on ka lapsele selgeks teha, et ta ei käi koolis mitte hinnete, vaid teadmiste pärast.
Isegi siis, kui lapsel on huvi, ei tähenda see veel, et ei tuleks probleeme. Siin on ka teisi mõjuvaid faktoreid — kool on liiga raske, laps pandi valesse klassi, hinnati üle tema võimalusi … Lapsel on raske ning ta kaotab huvi õppimise vastu. Igale inimesele — ka lapsele — on hädavajalik anda võimalus olla edukas.
Laps püüab, ent tal ei tule välja. Üha harvemini saavutab ta häid tulemusi ning aina harvemini kiidavad teda õpetajad ning vanemad. Ja nii hakkab ta end hädavareseks pidama ning lõpetab üritamise. Mida siis ette võtta? Peab lihtsalt reaalselt hindama oma lapse võimeid ja võimalusi. Võib-olla tuleb kooli vahetada või viia laps teise klassi, kus on teistsugused nõudmised ning aktsent on teistel ainetel. Võib võtta koduõpetaja või püüda ise seletada lapsele seda, millest ta pole tundides aru saanud, teha temaga koos koduseid ülesandeid.
Ent ka see pole veel edu garantii. Vanemad, koduõpetajad ja täiendavad ülesanded aitavad parandada hindeid, ent ei lahenda sügavamat probleemi. Laps peab end tundma edukana, peab tundma rõõmu ja uhkust, et tal tuleb kõik välja.
Ebaõnnestumised koolis tuleb kompenseerida teiste edukate olukordadega. Need on ettevõtmised, mis annavad lapsele enesekindluse ja rõõmu. Nendeks võivad olla sport või muusika. Pole saladus, et paljud edukad inimesed ei olnud koolis heade hinnete peale õppijad, seetõttu ei tasu last pidevalt ka sundida ega pidada teda õppimisvõimetuks. Õpetada võib ju kõike, kui arendada õigesti lapse motivatsiooni. On täiesti võimalik, et ta ei näita üldiste parameetrite järgi hiilgavaid tulemusi, kuid oma võimaluste piires võib ta alati areneda.
Lisaks kõigele ei pruugi lapsel olla iseseisva töö oskusi. Ta ei oska õppida ise, ilma täiskasvanute pideva juhendamiseta, ei oska end häälestada vajalikule tööle. Mida siis peaksid vanemad tegema? Tuleb lapsele õpetada tööde planeerimist, teatud ülesannete täitmist ning kontrolli selle kõige üle.
Kui õpetada lapsele vastutuse võtmist õppeprotsessi üle, siis see on üks peamisi võtteid õppeedukuse parandamiseks. Koolilaps peaks vastutama oma edu ja ka ebaedu eest ise. Ent selleks pole pahatihti valmis vanemad, kes ihkavad lapse õppimist pidevalt kontrollida.
Õppimine koolis aitab arendada tervet hulka elus vajaminevaid oskusi. Selliseid, nagu näiteks sihikindlus, vastutusvõime, oskus otsuseid vastu võtta ning informatsiooni meelde jätmine ja selle analüüsimine.
Veel üheks põhjuseks on vastastikuse mõistmise puudumine kollektiivis ning pingelised suhted klassikaaslastega. Sellises olukorras pole kool see koht, kus õpilane tahaks olla.
Laps ei pruugi rääkidagi sellest, mis koolis toimub, kuid tema tahtmatus kooli minna peaks vanemad mõtlema panema. Võib-olla pole ta leidnud ühist keelt klassikaaslastega, tal pole sõpru ning tunneb end seetõttu koolis üksildasena. Sel juhul on täiesti arusaadav, et ebameeldiv keskkond vähendab õppimise soovi. Lapsega tuleks sellest kõigest siiski usalduslikult rääkida. Kui klassi vahetamine ei tule kõne alla, siis tuleks aidata lapsel leida oma suhtlusringkond, mis talle sobib. Kui ta tunneb ennast seal tunnustatuna ja hinnatuna, siis on tal ka oma klassis lihtsam.
Teismelistel tekivad uued probleemid hormonaalsete muutuste taustal. 11-13- aastastel toimuvad ajukoore erutusprotsessid väga kiiresti, pidurdused on aga aeglased. Iga pisiasi võib teismelise endast välja viia. Sellises seisundis on tunnis väga raske keskenduda. Aju ei saa vajalikul hulgal hapnikku ning pea väsib kiiresti. Hormonaalsed muutused tekitavad järske meeleolumuutusi. Pealegi pole noorukite jaoks enam esiplaanil õppimine, vaid suhtlemine klassikaaslastega, välimus ja suhted vastassugupoolega.
Kuidas siis vanemad peaksid noorukiga käituma? Ei tasu neid ärritada liigselt käskiva tooniga. Selle asemel võiks üritada suhelda nendega nagu võrdne võrdsega. Pole lihtne olla teismeline. Oma isiklik keha tundub ebamugavana, tõuseb füsioloogiline koormus organismile. Vanemad peaksid seda meeles pidama ning nad ei tohiks nõuda võimatut.
Kõige tähtsam, mida vajab laps sõltumata tema vanusest, see on tähelepanu, armastus ja vanemlik hoolitsus.
Allikas: Psihhologija
