Äkki enam ei kiirustaks?
Tänapäeva maailm on oma olemuselt materialistlik ja vahel tundub, et maakera pöörlemiskiirus on võrreldes mõne aastakümne või -saja taguse ajaga oluliselt kasvanud. Nüüdsed inimesed on pidevalt “võrku ühendatud”. Me oleme multifunktsionaalsed ja igas valdkonnas võimekad. Meie aju ja meeled on pidevalt ülestimuleeritud, kuid loobuda me sellest ei saa. Ega tahagi.
Samal ajal õpetame neid väärtusi ka oma lastele – et tuleb olla parim, suuta teha mitut asja korraga ja hästi. Pahaaimamatult anname mõista, et konkurentsis püsimiseks peab pidevalt pingutama, tegema tööd ja vaeva nägema.
Pole kahtlust, et iga vanem tahab oma lapsele parimat. Nii näevad emad-isad kurja vaeva, et sokutada jõnglane parimasse kooli ja täita ta päev trennide-ringidega. Aga mis saab sel juhul lapse lapsepõlvest, kui ta elu dikteerivad kohustused ja kellaajad?
Slow parenting –
Olen juba aastaid üritanud järgida slow life’i elustiili, mille eesmärk on aeglustada elutempot ja tasakaalustada elu. Liikumine sai alguse Itaalias 1980. aastatel, kui slow food’i pooldavate aktsioonidega astuti vastu kiirtoidukultusele.
Tänaseks on slow life, mille eestikeelseks vasteks võiks olla rahulikult kulgev, kiirustamist vältiv, rutuvaba eluviis, laienenud kõigisse eluvaldkondadesse. Ka lastekasvatusse. Kanadast pärit ja Londonis elav ajakirjanik Carl Honoré on viimasest kirjutanud raamatu – “Under Pressure: Rescuing Our Children From the Culture of Hyper-Parenting” (“Surve all: päästkem meie lapsed liigsuunavate vanemate ikkest”). Teose keskmes on tänaste vanemate meeleheitlik soov kasvatada oma lastest ideaalseid inimesi, pakkuda neile kõike ning valmistada neid ette konkurentsil põhinevaks tulevikuks.
Honoré on teadlastelt ja psühhiaatritelt laenanud sõna hyper-parenting ehk liigsuunav kasvatus. Just selle eest ta meid hoiatabki.
Drillimise häda
Liigsuunav kasvatus algab juba lapse beebieas. Paljud käsiraamatud soovitavad imikuga sisse seada kindlad uneajad. Selmet nautida lihtsalt piimalõhnalise titaga aega nahk naha vastas, tahame panna teda toimima kella järgi. Tuleb tunnistada, et minagi püüdsin seda ja olin hädas, kui beebi “allumast” keeldus. Kuidas ma ka poleks ponnistanud, tuli ikka ja jälle tunnistada tema võitu. Tagantjärele targana mõtlen, et see oli temast ainuõige – elada omas rütmis. Kui ma vaid emana oleksin tol ajal suutnud sama teha!
Öeldakse, et tagantjärele tarkus on täppisteadus, aga ka nüüd, mil mu laps on suurem, tunnen vahel, kuidas materialistliku maailma võlud ja valud peale tungivad. Lihtsamaks pole asja teinud tütre minek lasteaeda. Ehkki mulle meeldib, et laps on seal saanud iseseisvamaks ja õppinud uusi oskusi, pole ta neid alati omandanud omas tempos. Seda enam pean vanemana pakkuma talle võimalust rahus kasvada kodus ja pere keskel.
Mõnikord, kui vaatan oma juntsut ja näen, kuidas kõik raamatutest pärit “õiged kasvatusviisid” on meist suure kaarega mööda läinud, mõtlen, et järgmiste lastega olen teadlikum. Ilmselt nii ongi!
Honoré märgib aga, et üks põhjusi, miks nüüdisaja vanemad oma lapsi liig agaralt kasvatama kipuvad, on demograafiline nihe. Kui vanasti oli lapsi palju ja võimalusi “vigu” parandada rohkelt, siis nüüd on järeltulijaid vähem ning ka võimalus iga järgneva lapsega “vigu” parandada väiksem. Samas on tänastel vanematel rohkem raha, mida laste peale kulutada. Nii võib pahaaimamatult – soovides lapsele parimat – võtta talt võimaluse väärtusi tundma õppida.
Aeg annab turvatunde
Just väärtushinnangud on suurim osa pagasist, mille lastele nende lapsepõlves kaasa pakime.
Ka tuntud psühhoterapeut Tommy Hellsten manitseb raamatus “Lapsevanemaks olemine” emasid-isasid mitte kiirustama. Ta väidab, et kui laps elab vanemate loodud maailmas, kus ei rutata, tagab see talle kindlus- ja turvatunde.
Kui vanematel pole kiiret, on neil mahti last näha ja kuulata. Kui laps tajub, et teda nähakse ja kuuldakse, areneb temas vähehaaval võime ka iseend kuulata. Temast saab inimene, kes ei kihuta endast mööda. Tal on erk enesetaju ja ta suudab eneseks saada ning eneseks jääda.
Ehkki Hellsteni raamat sattus mulle kätte soovist parandada oma taktikalisi oskusi emaks oleku teel, üllatas mind, kuidas ta rõhutas hetkes elamise tähtsust. See haakus nii hästi rutuvaba eluviisi temaatikaga.
Ent nii nagu kõik hea siin ilmas, ei tule ka tasakaal vanemale hetkega. Üllataval kombel on see üks asi kapitalistlikus maailmas, mida ei saa osta. Ega internetist alla laadida. Nii seisavadki emad-isad ühest küljest silmitsi sooviga õpetada oma võsukestele elu põhiväärtusi, mis aitaksid neil kasvada enesekindlateks ja tasakaalukateks, eluterve huumorimeele ja psüühikaga intelligentseteks inimesteks. Teisalt ründame neid varasest east saati sõnumitega, mis kutsuvad üles kiirustama, konkureerima ja tarbima.
Mulle tundub, et ühest retsepti polegi. Rutuvaba eluviisi filosoofia kutsub üles elutempot aeglustama. Tõsi, elus tuleb ette hetki ja perioode, mil on vaja ka söösta ja tegutseda kiirelt, kuid see ei tohiks kujuneda elustiiliks.
Samas tuleks läbi mõelda, millises tempos sunnime elama oma lapsi. Kas laseme neil tegutseda nende endi valitud kiirusel? Kas jätame neile piisavalt aega, et olla lihtsalt laps, ilma kohustuste ja kellaaegadeta? Kas pakume neile iga päev aega lähedaste keskel?
Kiirustamist vältiv vanem ei sunni lapsele peale, kes või missugune inimene peaks temast saama, vaid laseb tal endal oma olemust avastada. Mulle väga sümpatiseeris “Terevisiooni” saatejuhi Katrin Viirpalu väide ühes intervjuus, et ta pole oma tütart kunagi kasvatanud, vaid on olnud lihtsalt lapse jaoks olemas ja lasknud tal ise kasvada. Nii lihtne, kuid ometi nii keeruline!
Mõnes mõttes ongi ruttamatu lastekasvatus tagasiminek algusse. Tänane kiirustav maailm on muutnud kiirustavaks ka laste kasvatamise. Honoré sõnastas oma mõtte hästi, kui ütles, et laste kasvatamine ei tohi olla tootearendusprojekt, vaid teekond. See on teekond ka meile, emadele-isadele, kes me peame oma lapsi valmistama ette tulevikuks, millest veel täna aimugi pole.
Ent ehkki tehnoloogiad ja maailmakord võivad muutuda, jäävad elu ja inimeseks olemise põhiväärtused samaks. Neid põhivajadusi – olla armastatud, hinnatud ja kuhugi kuuluda – ei saa me pakkuda kiirustades ja sadat asja korraga tehes.
Aegluse kunst ja Carl Honoré
Slow life on elustiil, mida iseloomustavad tasakaalustatus, täisväärtuslikkus ja terviklikkus. Slow life ei tähenda, et kõike tuleb teha teosammul. Vastupidi, mõnikord on kiirendamine vägagi vajalik. Ent ka seda saab teha rahu ja meelekindlust säilitades, kvaliteeti kvantiteedist ettepoole seades.
Slow life’i ühe tuntuma eestkõneleja Carl Honoré menuk “Kiirusta aeglaselt” on ilmunud ka eesti keeles (2009). “Loll kiirustab kogu aeg, tark valib ise tempo,” on Honoré öelnud.
6 soovitust lapsevanemale
Selle asemel, et näha kurja vaeva lapse lõbustamise, tema eest probleemide lahendamise ning tema vedamisega mööda trenne-huviringe, lase tal endal maailma avastada ja paku lähedust.
Millest alustada?
1. Vaata üle pere päevakava: kas sinna jääb aega lihtsalt koosolemiseks, rääkimiseks ja mõtisklemiseks? Kui ei, siis mille arvelt seda leida võiks?
2. Mõtle, millist eeskuju annad lapsele oma elustiiliga. Kas õpetad teda kiirustama või tasakaalukalt tegutsema?
3. Ära karda, et see aeg, mil laps ei tee mitte midagi, on raisatud aeg. Vastupidi – võta ka endale aega, et lihtsalt olla.
4. Lõpeta multifunktsioneerimine lapse arvelt. Lahuta tööelu pereelust. Ole oma aja peremees.
5. Kallista last. Kuula teda ja peegelda tagasi. Ole kohal.
6. Lase lapsel olla see, kes ta on. Isegi kui temast ei saa maailmameistrit või presidenti.
