Ent kuidas pere reisiplaanid sünnivad?

“Niimoodi, et ühel hommikul ärkab Tuuli ideega, et läheme õige sinna,” valgustab Arbo. “Mina hakkan kohe lärmama, et ma ei saa sinna minna. Seepeale Tuuli solvub, sest tema meelest olen ammu andnud sinna minekuks nõusoleku. Mina aga seda ei mäleta. Nüüd solvun oma­korda mina. Mõne aja pärast olen rahunenud ja proovin ära leppida: et tõepoolest, võiks ju sinna minna! Ja siis me juba olemegi teel, mina tõelise pahana kaasa lohisemas ja tegemas sarkastilisi märkusi teemal, et mind on veetud kuhugi, kuhu ma pole tahtnud minna. Oleme Tuuliga nagu kahemehesaag – ilma puud maha ei võta, kui mõlemad ei lükka ega tõmba. Lapsed on ainsad, kes stoilise rahuga kõik suunamuutused kaasa teevad.”

Milline aeg lastega on tundunud sulle kõige keerulisem?

Kogu aeg on keeruline, iga päev. Siis kui taipad, et laste saamine pole sind muutnud paremaks inimeseks. Kui vahepeal tahaks olla kuri ning seda on endas raske maha suruda. Kui palju lihtsam on olnud last mitte julgustada, vaid talle käratada; mitte temaga koos teha, vaid teda manitseda. Oleme oma vanemate järglased ning meie käitumis­mustrid sarnanevad me vanemate omadega. Kõik need laused stiilis “ma olen sulle tuhat korda öelnud” tulevad ka enese suust pidurita.