Ei! Ja punkt!

Kui te neile küsimustele vastates kõhklete, on teil kaks võimalust. Esimene on ära oodata, kuni sõbrapoiss teie algklassilapsest pojale kooli nurga taga suitsu pakub või tundmatu tänaval "korraks" lapse mobiiltelefoni "laenab". Siis saate teada, nii tagasivaateliselt, kuidas teie laps käitus. Teine variant jätab lootust rohkem: te arutate lapsega, kuidas keerulisi olukordi saaks lahendada, mängite ei ütlemise mängu ja valmistate teda ette kohtumisteks päriselus. Ja loomulikult hoiate pöialt, et ta säilitab päriselus mängulise kindlameelsuse.

Ei ütlemise ehk probleemilahendamise mängu mängisid Pere ja Kodu palvel Merike Kull (36), tema tütar Maria Johanna (7), poeg Julius Air (10) ja naabripoiss Kevin (7). Mäng käib nii: ema mõtleb välja olukorra ning lapsed pakuvad, kuidas nad selle lahendaksid. Ka lapsed võivad olukordi välja mõelda. Maria ja Julius on mängu emaga varemgi mänginud.

1. juhtum: näppamine

Merike: Oled sõbraga poes. Sõber varastab jäätise ja ütleb sulle, et võta ka. Kuidas käitud?
Maria: Ütlen, et ma ei võta, sest see on kuritegu.
Kevin: Lähen minema ja räägin kodus emale ära.
Julius: Ütlen, et varastada pole ilus ja kui sa tahad varastada, siis ma ütlen turvamehele.
Maria: Politseile võib ka rääkida!

Kommentaar: Iseenesest lihtne juhtum, kuriteoks oskab poest varastamist pidada iga algklassilaps. Oluline on aga, et praegusel näppaja-laste ajastul oleks teie lapse hoiak kindel ja asi kodus läbi mängitud.

2. juhtum: suitsupakk

Merike: Lähed tuttavaga koos trenni. Tee pealt leiate pooliku suitsupaki. Tuttav ütleb, et võtame selle ja proovime suitsetada. Mida teed?
Kevin: Ma ei võta seda üldse üleski!
Maria: Mina võtan vist üles ja viskan prügikasti.
Julius: Kuule, sa ei tea, mis seal üldse sees võib olla. Ära võta seda!

Kommentaar: Algklassilaste jaoks pole selles olukorras raskuspunkt enamasti küsimusel, kas suitsetada või mitte. Küsimus on, mida teha prügiga.

3. juhtum: värvipliiatsid

Merike: Kunstiõpetuse tunnis laenab Priit alati sinu värvipliiatseid, sest tema omad on nürid ja ta unustab neid teritada. Mida saad teha?
Maria: Ma ei anna enam. Ütlen, et teritagu enda omad ära!
Kevin: Õpetajale ütleksin ka.
Julius: Ütlen, et terita ära, see on sinu probleem.
Maria: Ma kirjutan talle ise päevikusse, et terita ära!

Kommentaar: Kool on õpetaja võimupiirkond, ja seal ette tulevad mured lahendab enamasti õpetaja. Või ka lapsed ise, kusjuures tihti õpetaja meetoditega ehk päevikusse meeldetuletuse kirjutamisega.

4. juhtum: süstal

Merike: Kehalise kasvatuse tunni ajal leiad klassikaaslasega staadioni äärest süstla. Sõber ütleb, et võtame ja hirmutame sellega teisi. Kuidas käitud?
Kevin: Ei, ma ei puutu seda, sest seal võivad pisikud küljes olla. Ja ohtlik võib olla.
Maria: Mina hakkan karjuma ja jooksen minema.
Julius: Ära puutu! Ja ütleksin õpetajale.

Kommentaar: Süstaldest on lastele päris palju räägitud, selle kohta osatakse kiiresti öelda, et neid ei tohi puutuda. Oluline on ka see, et kuna süstal leiti kooli alalt, räägiksid lapsed leiust õpetajale.

5. juhtum: arvuti

Merike: Isa ostis uue arvuti ja palus sul seda ilma temata mitte kasutada. Sulle tuleb kaks naabrilast külla ja nad tahavad arvutimängu mängida. Mida teed?
Maria ja Kevin: Ütlen ei, sest ma ju lubasin isale, et ei mängi arvutiga!
Julius: Ütlen, et lähme parem õue. Ja et ma tahaksin ise ka mängida, aga ootame isa ikka ära.
Merike: Aga kui teised ütlevad, et oled argpüks, kui ei julge?!
Kevin: Mis siis, kui nad mind argpüksiks nimetavad? Mulle on isegi jobu öeldud. Sellest pole midagi.

Kommentaar: Täiskasvanu rikutud fantaasia hakkab siin lastelt alateadlikult ootama variante, kuidas keelust mööda hiilida. Merike tunnistab, et talle tuli rõõmsa üllatusena, et ükski laps ei pakkunud näiteks sellist moodust, kus "üks valvab aknal, et isa peale ei satuks, ja teised mängivad".

6. juhtum: purjus onu

Merike: Oled klassiga matkal ja jääte mere äärde telkima. Õhtul tuleb üks mees sinu juurde ja pakub pudelist midagi punast juua. Mida teed?
Maria: Ütlen ei - ma ei taha seda juua!
Kevin: Ei joo, seal võib isegi punast viina olla!
Julius: Meelitaksin ta kavalusega õpetaja juurde.

Kommentaar: Koos vanusega kasvab julgus: neljanda klassi Julius ei piirduks ainult keeldumisega, vaid võtaks appi ka kavaluse ja täiskasvanud.

7. juhtum: Mari

Merike: Mari räägib sulle kurvalt, et ta sai kodus karistada, sest etteütluse hinne oli 2. Ja et isa lööb teda valusasti alati, kui ta saab halva hinde.
Kevin: Ma lohutaksin teda.
Maria: Mina aitaksin tal õppida, et ta enam halbu hindeid ei saaks, ja ma räägiksin õpetajale ka, et ta Marile halbu hindeid ei paneks.
Julius: Ma ütleksin, et mine Laste Tugikeskusesse ja räägi sellest seal.

Kommentaar: Raske olukord, kus väiksemate laste jaoks on lahendamist vajav probleem halvad hinded. Täiskasvanu näeks probleemi peresuhetes, samasugust teadlikkust ilmutab ka Julius. Kui Merike küsis, et miks tugikeskusesse, tõi Julius päeviku, näitas seal olevat Tartu Laste Tugikeskuse reklaami ning luges: "Kui su suhted perekonna, sõprade või õpetajatega on halvad ja sa ei tea, kust abi otsida, siis ootame sind Tartu Laste Tugikeskuses."

8. juhtum: kommionu

Merike: Sinu juurde tuleb võõras mees ja palub kaasa tulla, sest ta tahab sulle ühe põneva raamatu kinkida. Kuidas käitud?
Julius: Ma ei teeks temast väljagi. Kõnniks edasi.
Maria: Mina ütlen talle, et ma ei loegi raamatuid!
Merike: Aga kui ta kommi lubab anda?
Maria: Ikka ei lähe. Ütlen, et ma ei taha.
Merike: Aga kui ta näiteks ütleb, et ema palus tal sind enda juurde tuua?
Maria: Ütlen, et ma ei tule temaga kaasa.

Kommentaar: Taas loeb vanus. Esimese klassi lapsed ei pakkunud, et võiks lihtsalt minema minna. Miks? "Sest nii pole viisakas," teadsid Maria ja Kevin. "Kui keegi sind kõnetab, peab vastama." Julius on juba õppinud, et kahtlaste onude puhul võib viisakusnõudele järeleandmisi teha.

Olukorrad on pärit koolides kasutatavast õpperaamatust "Sotsiaalsete toimetulekuoskuste õpetus". Merike Kull on üks selle autoreid.

Mis kasu on probleemilahendamise mängust?

• Annab lapsele võimaluse harjutada keerulisi olukordi turvalises keskkonnas.
• Näitab lapsele, et igale olukorrale leidub tavaliselt rohkem kui üks lahendus.
• Aitab kujundada lapse hoiakut.
• Näitab vanematele lapsi hoopis uue kandi pealt: kui tihti te muidu ikka näete, kuidas käitub laps siis, kui teid lähedal pole.
• On hästi tore meelelahutus nii lapsele kui vanemale.